aber jetzt kann ich gut Deutsch sprechen

Sõbraaad, oeh, ma ei ole jälle nädalakese kirjutanud. Aga uudiseid on nüüd vähemalt palju, mida jagada.

Eelmine töönädal läks ülikiiresti, me avastasime Marviniga, et siinses raamatukogus on väga palju lauamänge, mida saab kohapeal mängida ja veetsime pool nädalat seal raamatukogus aeg-ajalt rosinaid vahele närides. Reedel lõpetasin tööpäeva kell 3 nagu ikka ja väljas oli ilm ilus ja mul oli jube palju energiat üle. Läksin jooksma - jooksin 40 minutit ja olin väga uhke enda üle. Tulin koju ja tegin endale juurvilja-kana vokki, noh, nagu Eestis ja üldse mitte kiirtoitu. Tükk aega aurutasin ja vaaritasin. Ja õhtu veetsin skaipides :) Ja nagu oleks ma veel vähe häid uudiseid saanud, sain ma teada, et Marit tuleb ka oma perega Itaaliasse lauatama samal ajal ja samasse kohta, kus meie! Kui toreeee :)
Laupäeval läksin ma kohtuma algul Eszteri ja Mariaga, kes on au pairid Ungarist. Ja siis oli mu selle aasta suurhetk - läksime istusime kohvikusse ja Eszter ei räägi sõnagi inglise keelt ja siis me suhtlesime 3h ainult saksa keeles! Ma istusin kohvikus ja jutustasin sõbrannadega saksa keeles! Issssand, see oli selline pöördemoment siin, ausõna :) Nüüd ma võin vist öelda, et ma olen selle aasta eesmärgid täitnud 120%. Ma tean, mida ma edasi õppima tahan minna ja ma olen suutnud saada saksa keele suhtlustasemel selgeks. No loomulikult teen ma palju vigu ja mõndasid sõnasid seletan naljakalt - näiteks täna ma ei teadnud, kuidas on see kroon, mis kuningal peas käib ja siis ütlesin Marvinile: noh, see kuninga müts :D Ja ta sai aru! Seega, ma saan suheldud kuidagi ikka :)
Igatahes, jube tore oli laupäeval. Ja Eszter tundub niiii minu inimene, jee! Ja pärast helistas Elisa, kes oli ka kuskil Frankfurdi linna peal ikka veel eelmisest ööst alates, hehe, neil oli soome au pairidega(keda on siin 4) suur pidu olnud. Ja siis otsustasime, et lähme kinno mingit naistekat vaatama ja otsustasime Love and other Drugs kasuks. Meiega ühines ka Christine - me polnud temaga varem kohtunud. Ta oli lihtsalt maailma kõige vaiksem inimene. Me Elisaga lugesime kokku, et kahe peale küsis ta meie käest kokku 1 küsimuse ise :D Muidu oli suht intervjuu - meie küsisime ja tema vastas. Me hullult üritasime, aga võib olla me siis ei meeldinud talle, ma ei tea. Peale kino otsustasime veeta aega poodides, kuni need suletakse. Ja shoppasimegi 2h. Siis ostsime Starbucksist joogid ja hakkasime Elisa auto poole jalutama, mis oli linnast üsna kaugel, aga mõtlesime, et ilus ilm ja mõnus lõpp päevale jalutada läbi Frankfurdi, pidime minema teisele poole Maini jõge, üle silla on niii ilus jalutada. Kõik on tuledes ja ilus. Jõudsime siis meie sillani, kus oli sadu inimesi ja politseinikke, üldse ei saanud aru, mis toimub. Ja järsku saime aru, et midagi on valesti - meie seisame veepiiril, aga trepp sillani on 20 m kaugusel - upuutaaaab! Jah, Main ajab ikka korralikult üle. Mitte nagu Emajõgi eelmine aasta, vaid ikka nii, majade akendeni ulatub vesi. Ja siis pidimegi jalutma kaugemale suurema sillani, kus autod sõidavad ja mis on kõrgem. Selleni on veel võimalik pääseda, hurraa!
Eile ärkasin ma selle peale, et päike paistis silma. Nii tore oli ärgata. Mõtlesin, et nii positiivne äratus väärib positiivset päeva ja läksin ujusin hommikul kiiresti 1 km ja tulin tagasi koju. Tegin omale smuuti ja läksin seda rõdule jooma, kus kraadiklaas näitas 16 C varjus. Sabina tuli ka rõdule raamatut lugema ja jäime 2 tunniks rõdule jutustama. Niisama - õhukeste pluuside või pusadega, oh, imeline! Järsku helises mu telefon ja mõistsin, et olin taaskord Sabinaga jutustades ajataju kaotanud ja hiljaks jäänud. Maria ja üks uus hispaania lapsehoidja olid juba linnas ja ootasid. Võtsin ratta ja kiirustasin rongile. Otsustasime minna loomaaeda kolmekesi. Ilm oli ju imeilus ja mõtlesime, et taas vaid kohvikus istuda oleks küll igav. Veetsime 3h loomaaias, ma ei tea, miks mulle niii meeldivad loomaaiad. Seal oli küll palju rahvast, aga see õnneks väljendus vaid piletijärjekorras. Loomaaias sai rahulikult jalutada. Ja seal olid maailma kõige armsamad pingviinid - ma arvan, et ma veetsin umbes pool tundi neid vaadates, nad on nii naljakad. Ja lisaks hüppas mulle järsku selja tagant kaela - mõtlesin, et vale inimene, ega ma ju siin Frankfurdis kedagi ei tunne :D Aga näed - ei olnudki, Elisa oli oma hostperega ka loomaaeda tulnud :) Nii tore, et isegi siin juba linna peal tuttavatele otsa jooksed, nagu kodulinn :) Peale loomaaeda läksime Vapianosse, kus ma sõin ülihea Caesari salati ja siis tulin koju. Jube väsinud olin. Jõin veel kodus ühe chai tee, vaatasin ära Social networki filmi, mis minu meelest ei olnud nüüd küll nii eriline nagu seda arvavad kõik tuttavad ja filmikriitikud ja alustasin uue raamatuga.
Täna töötasin 8h! Kõige pikem tööpäev siin peres üldse, aga äge. Marviniga hakkasime puslet panema ja siis ta teatas - sina võid minuga puslet panna ainult siis, kui sa lubad, et sa enam kunagi Eestisse tagasi ei lähe :) Jee, kõik mu armastus laste pihta!
Täna otsustasin, et kaua ma ikka passin siin Frankfurdis, lähen parem järgmine nädalavahetus Hannoveri Kairele külla - finally! Sabina ja Kaire olid mõlemad idee fännid, here I go! Lisaks ostsin ära üleeile piletid Sveitsi ja sellega nüüd ka korras, hehe! See nädal on taas üks suur lapsehoidjate kohtumine linnas O'Reilly baaris, hah! Sounds exciting! Ja niii palju uusi nimesid tulemas, juba väga tahan kohtuda nendega, jaaa!
Ja sõbrad - kirjutage mulleeeee! Sest see on maailma parim tunne saada sõpradelt kirju(jeps, isegi emaili kirjad teevad tuju äraütlemata heaks)
Teie Triinu