more and more alive

Milline iiimeline laupäeva hommik, kas pole? :) Meil siin on 12C ja päike - super! Eilne tööpäev möödus nii kiiresti, et ma ei teinudki MITTE MIDAGI. Nimelt läksin ma järele Marvinile kooli ja siis ta teatas, et tal pole kunagi midagi reedeti õppida ja et me jääks kooli mängima. Väljas oli 16C ja päike, loomulikult ma olin nõus. Mängisime siis tema ja veel 3 tüübiga kulli pool tundi ja siis tuli veel hunnik poisse ja nad otsustasid hakata jalkat mängima. Mis tähendas, et ma võisin niisama pingil puu all istuda ja mussi kuulata ja raamatut lugeda. Neil oli seal mingi minuvanune või veits vanem poiss, kes mängis nendega, ma ei saanud aru, miks ta seal oli või kes ta oli, aga ta oli igatahes väga armas ja tore :) Ja nii möödusidki 2h ja siis tuli juba Frank Marvinile järele. Olid nõus mu koju ära viskama, aga kuna oli niii imeline ilm, siis otsustasin jalutada - ja noh,esimene nv ka, mis mul ikka teha on :)) Tulin koju, tegin omale lõhesalatit ja otsustasin minna rattaga Langenit avastama - vedasingi ratta 4 korruselt alla ja kimasin tund aega ringi, niiiii mõnus oli. Sveitsis ju ei lubatud mul rattaga sõita - nautisin siis kohe 2 kuu eest. Ja need sakslased siin on nii kohutavalt viisakad, et see vajab harjumist - nad peatuvad igal pool ja kogu aeg, et mind üle tee lasta jne :) Ja siin on niii turvaline rattaga sõita, sest kõik arvestavad sellega ja on harjunud, mitte nagu eestis, kus elu igakord ohus on. Jõudsin koju just Sabinaga ühel ajal, jutustasime veits. Ja mul tuli meelde, et ta oli palunud, et eile koristaksime ära Marvini toa, aga Marvin ei jõudnudki eile koju ju - täiega vabandasin, et selle ära unustasin, aga Sabina ütles, et ma ei tohi vabandada kogu aeg kõige pärast - et tal hea meel, et olime väljas. See, kui oleksime istunud nii ilusa ilmaga toas ja koristanud, oleks isegi halvem olnud :)) Hurraaa, mu ägedale hostemale! Ja siis tsillisime suures toas, sõime jäätist ja rääkisime reisimisest ja vaatasime saksa telekat(ma tean, et see on kasulik, aga raskeee) Ja õhtul oli üllllatus postkastis - nimelt aupairid olid ühendust võtnud :)) Ja siis järsku läks kõik kuidagi kiiresti käima. Siin nimelt on niiii palju aupaire ja siis on meil siin mingi ühine suur ring :) Mis on ülikhuul! Täna õhtul on meil suur ühine Halloweeni pidu, kuhu ma väga minna ei taha, sest seal peab kandma kostüümi jne :D Aga sotsiaalne kohustus vist on. Päeval kell 2 on mul kohtumine veel 2 aupairiga - üks on Ungarist, teise kohta ma pole kindel, ta nimi on Olga, aga see keel, millest ta facebookis kirjutab, ei ole vene. Ma panustan Poola või Valgevene peale. Ja järgmine neljapäev on meil mingi suur bowlingu õhtu, kuhu kutsus mind üks Inglise tüdruk ja täna saatsid kirjad ka üks norra ja soome tüdruk, et ma ka tuleks kindlasti sinna :)) Seega, ma ei tea veel midagi, aga vähemalt miskit juba areneb, hurraaa!

Ja need pildid - ma luban, et varsti panen kohalikke pilte ka üles, aga ma sattusin eile mingile blogile, kus olid need. Appi, kui keegi kingiks mulle sellised kotid, oleks ma maailma kõige õnnelikum inimene - ÜLIÜLIlahedad :))

Ja nüüd lähen teen kiirkoristuse toas ja siis lähen esimest korda Frankfurti - hurraa!

hoopis teistsugune elu

Hei, nüüd kirjutan ma teile ühe väga positiivse blogi (ausõna, Mahl, usu, et mul ongi praegu kõik nii roosamanna :)) Ja sööstan teile ette niii mõnusa emotsiooniga laulu, millega kaasnevad kallistused ühele armsale blondile, kellelt laulu sain :)

Ja nüüd asja juurde... Mul on möödas 3 iseseisvat tööpäeva - mis on möödunud hmm, imehästi? Teisipäeval alustasin tööpäeva kell 3 :) Mis tähendas, et terve hommiku sain rahulikult kohvreid lahti pakkida, magada, üksi hommikusööki rõdul nautida ja lihtsalt OLLA. Kell 3 kooli jõudes oli mul total paanika, sest kartsin, et Marvin ei taha äkki minuga üksi olla - kus sa sellega, ta hüüdis üle terve koolihoovi mind ja jooksis mulle vastu - hurraa, algus lubab. Siis tuli sinna ka ta parim sõber Tommy, kes on vietnamist(Angelina parim sõbrants oli ka Vietnamist, oioi) ja nad otsustasid, et veedavad järgnevad poolteist tundi videopoes koos tommy emaga, kui ma nõus olen. No ma ju ei saa öelda esimese asjana lapsega kahekesi olles, et ma ei luba :) ofc ma lubasin! Ja jalutasin ise imelise päiksepaistelise ilmaga koju tagasi. Marvin tuli koju pool 5 ja siis me mängisime uno kaarte mingi tunni, siis tegin meile suppi ja oligi päev läbi- jeei. Ja eile oli pikk päev meil, mis aga läks ülikiiresti - nimelt otsustasime Marviniga minna ujuma ja veetsime 2 tundi ujulas hüppekatest hüpates, funfunfun! Ja Marvin ujub nii hästi, et täitsa lõpp, seal 50m bassein, ujus seda pikkust nagu midagi ja samal ajal rääkis minuga juttu ka veel! Olin väga üllatunud! Ja koju tulles otsustasime Monopoly ralli teha, tal siin laste monopoly, mis on nii lihtne, hehe. Ja siis juba helistaski Frank ja päev taas läbi. Eile õhtul jutustasin Sabinaga pikemalt - no ta on niiiii tore! Ja ta kiitis mind väga, et Marvin oli öelnud, et meil nii tore koos ja et talle meeldib, et ta saab mind aidata ja mulle keelt õpetada. Eelmine au pair polevat ka keelt osanud ja see olevat Marvinit pigem närvi ajanud. Ja rääkisin eilsest ujumist Sabinale - ta oli nii happy, et me actually midagi teeme ja ei istu niisama päev läbi kodus. Heh, never again :)) Ja täna mängisime korvpalli tunnikese ja siis tuli Tommy meile külla ja tüübid otsustasid 2h rahulikult Marvini toas mängida - kui tore! Ja siin peres see värk, et Sabina ütles, et kui Marvinil sõber külas, siis lihtsalt oleksin kodus olemas, kui miskit juhtuma peaks, aga üldiselt saavad nad kahekesi kõigega hakkama ja ma võin raamatut lugeda või teha misiganes. Ja nii ma lugesingi raamatut ja mõtlesin, et elu on ilus. Homme on mul 3 tundi tööd ja that's it! Ja homme õhtul pole Marvinit ka, seega uurin Sabinalt, et mis ta mõtleb elust ja äkki teeme miskit koos, sest ma tahaks küll kuskile minna, midagi teha, aga sõpru leida veel ei viitsi!

Nii ongi - ilus elu! Ja 12-14 november teen oma esimese Saksamaa tripi - nimelt Hannoveri nädalalõpp Kaire juures, hurraa!

christmas time!

Sõbrad, mul on jõulutunne! Päriselt! Vägaväga, mis siis, et väljas on päike ja 14C. Ikkagi on - nimelt sõin ma täna oma esimese jõulumaitselise mandariini ja kuulan jõululaule arvutist, jube äge! Ja eile õhtul vaatasime Sabinaga kohalikku x-faktorit(talendisaadet) ja reklaamipausi ajal tuli vana hea coca-cola jõulureklaam, jepiiii!
Rääkimata sellest, et eile shoppamas käies on toidupoed täis Lindt'i ja Milka jõulukalendreid ja kaubanduskeskused täis kuusevanikuid ja punaseid küünlaid.

PS! Leidsin saksa telekanali, mis laseb vanu häid filme 24/7. Sealt tuleb alati, kas Audrey Hepburni filme või Dirty Dancing või Helisev Muusika vms - ÜLIHEA!

Ja video siis lemmarjõulufilmist(mida me, emme, 24 raudselt vaatame, onju?!) :)

lühike, kuid informatiivne

Hallo,

minu uued andmed üleskirjutamiseks ja meeldejätmiseks:

aadress: Goethestrasse 78, 63225 Langen, Germany
PS! Palun kindlasti märkida ümbrikule vhmlt minu perek.nimi, sest meil kortermaja ja perek.nime järgi leiavad õige postkasti :)

Tel.nr: +49177 5523897

Täna oli mul heaaaa päev! Sain elamisloa, telnr-i ja pangakonto, parampampaaa. Lisaks sõime hommikusööki maailma kõige värskemate saiadega pagariäris ja jõin imehead mangoteed. Päev läks mööda nii kiiresti, et arugi ei saanud. Sain vaid paar head uudist, jee! Esiteks, Sabina läheb 11-19 november Küprosele ja Marvin läheb õhtuteks isa juurde - seega mul iga päev megalühikesed tööpäevad ja õhtud/ööd/hommikud täiiiiesti vabad! Teiseks, Marvinil hakkab kokandus reedeti peale kooli, mis teeb mu tööpäeva max 1-tunniseks, aga vb üldse vabaks :)
Kolmandaks on kauaoodatud jõulu-uudis: TRIINU ON EESTIS 23.12 - 9.01 :) piletid isegi olemas ja kõik superluks!

Ja homsest alustan ma siis esimest korda omapäi! Hoidke pöialt!

ja uus algus, LÄKS!

Nonii...olengi nüüd ilusti uues kohas kohal. Vanast kodust äratulemise juures oli kurb ainult see, et Angelina jäi nutma ja JJ ei saanud ära, et mismõttes ma lähen?! Meie vestlus:
T: I must go now, I'll miss u!
JJ: okay, when do u come back?
T: I don't, I'm sorry!
JJ: I knooow that u don't. but Triinu, when will I see u again?
T: You won't, sweetie. I am moving away.
JJ: But ur room is here, u live here.
T: I lived here, now I live somewhere else.
JJ: Do I move too? awesome! where?
T: No, u stay here. I move alone.
JJ: Okay, so when do u come back to us?

Siis andsin alla, sest muidu oleks bussist maha jäänd. Aga jah - see oli ainus kurb hetk. Ei olnud kurb Andrele tsau öelda ega kurb, et viimast korda sealt majast välja astun. Rõõmus ka ei olnud. Ilmselt olid emotsioonid kõik otsas. Sõitsin siis bussi ja kahe rongiga siia Frankfurti, mis oli veits kohutav, sest mul oli suuuuuur ja raske kohver, raske spordikott ja suur seljakott, mis ei olnud ka maailma kõige kergem. Aga ma jõudsin kohalee :) Ja rongijaamas ootasid mind Sabina ja Marvin :)) Ja sealt edasi läks kõik juba paremaks. Kui Sabina mu asju nägi, ütles ta, et pole kindel, kas asjad ära mahuvad autosse :D Muutusin murelikuks ja autoni jõudes sain murest aru - tal on BMW kabriolett 2 uksega ja sinna tõesti ei mahu palju :D ja lõpuks saime spordikotti ära mahutatud ja oli tunne, et kohver tuleb taksoga järele, for real :D Ja siis avastasime, et vb saame selle Marvini kõrvale toppida tahaistmele, mis oli küll piisavalt väike, et pidada seda üheks istmeks(mitte kolmeks, nagu tavaliselt taga on). Ja tagauksi pole - see oli uskumatu seiklus ja kui me ta lõpuks sisse saime, oli tunne, et me oleme juba lähedasemad selle seikluse tõttu :D Ja siis kimasime 180-190 km/h kodu poole - mu elu kiireim autosõit ilmselt. Ja jõudes maja ette teatas Sabina, et elavad kortermaja katusekorteris ja loooomulikult pole neil lifti :D Ja siis pidin oma asju üles hakkama tassima :D Ei olnud lihtne, aga hakkama saime. Õhtul mõtlesime minna välja sööma, aga siis oli kell juba 7-pool 8 ja me ei hakanud minema, sest täna läksime niikuinii brunchile välja ja siis tellisime hoopis koju pitsat-pastat itaaliakast ja jube mõnus oli. Plus superhea uudis oli see, et ma saan siinsete inimeste jutust lausa midagi aru. Mitte nagu sveitsis, kus ma tabasin üksikuid sõnu. Kuid mul kahjuks ikka see seis, et pean kuulama, et aru saada. Kui kaasa ei mõtle, siis ikka suht keeruline midagi mõista. Seega, kuulmisest ei piisa, kuulata vaja.
Eile ma vajusin juba 9 magama, sest reedene lahkumispidu läks veidi pikale, jõudsin koju pool 10 hommikul, hehe. Ja täna hommikul äratuskellaga 10.30 üles ja brunchileee, kõrvallinna. Nemad loomulikult tellisid omale kõik croissantid moosiga ja mina olin taaskord ainus, kes tellis sinki ja juustu :D Selle moosisaia traditsiooniga ikka ei suuda veel harjuda. Ja seal käis Frank ka - Marvini isa, kes ei ela meiega koos. Ema -isa saavad ikka ülihästi omavahel läbi ja kogu aeg mõnitasid üksteist, isegi mina sain aru :) Ja peale seda jalutasime linna peal, kus Marvin tsillis isaga peamiselt ja mina rääkisin Sabinaga. Igast häid asju avastasin :D Ntks - talle meeldib täiega reisida ja mitte just nii turistidena, et ööbime kallites hotellides, mis on üle maailma ühesugused ja süüa igal pool alati pitsat v friikartuleid v caesari salatit, vaid just nii nagu mulle meeldib - ööbida pisikestes kohalikes kohtades ja tutvuda kultuuriga süües kohalikke asju ja rääkides kohalikega. See aasta ta vist läheb jõuludeks-aastavahetuseks Indioneesiasse seljakotiga, khuuul. Aga vb see lükkub järg aastaks, sest nimelt hakkame me veebruaris kolima :) Praegu otsime maja Langenis, aga millegipärast on siinsed majad kallimad kui Frankfurdis. Seega, vb kolime hoopis Frankfurti. Ja kui leiame mingi ideaalse kalli maja, siis reis lükkub tal. Ja peale jalutuskäiku läks Frank koju ja meie läksime Sabina vanematele külla, seal pakuti palju Milka shokolaadi ja teed-kohvi. Mina mängisin enamik aega Marviniga legodega, et vältida vestlusi, millest ma midagi aru ei saa.
Homme läheb Marvin kooli ja õnneks Sabina on kodus - seega meil paberimäärimispäev - tööviisa, pangakonto, tel.nr, koolivõimalused jne. Ja teisipäevast läheb Sabina tagasi tööle ja mind visatakse suht külma vette. Õnneks pole see pikk päev - vaid 3h, jeps. Endalegi tundub uskumatu, et nii lühike saab tööpäev olla. Kolmapäev-neljapäev töötan 5h päevas, reedel ka 3h ja esmaspäeviti on pikk päev - 6,5h. Hehe, näete, polegi hullu. Ja sel aastal avati Langenis väga suur ja uhke hoone - 2 in 1. Nimelt, raamatukogu ja spordikompleks ujulaga. Sooooo, awesome! Ja see mu kõrvaltänaval, 2 minti jalutamist. Ja kuna mu tööpäevad ei hakka enne 12 kunagi ja mõnikord kell 3, siis oleks suht ideaalne hommikuti ujumas käia ntks. Sest ma ju elan taas odaval maal - kord ujumas on 2 euri, 10 korra kaart 12 euri. Hehe! Ja kool siin Langenis - järgmine kursus hakkab alles veebruaris, seega ilmselt hakkan Darmstadtis käima koolis, Sabina sõnul 10 minti autoga :D Minu autosõidu puhul siiski pigem 20-25, ma usun, aga see pole midagi.
Nüüd ma lõpetan ja lähen perega jutustama. Ja hoian teid uudistega kursis, promise!

starting twenties

Heihoo, ma nüüd räägin teile veidi kiirelt ja oma eelmisest töönädalast ja siis veidi iiiiiimelisest nädalavahetusest. Ja kui siis ei ole ikka veel käed väsinud, siis ka puhkusest. Ja nüüd algusest..

Nimelt, kõige pealt tänusõnad - AITÄH teile! Ma sain uskumatult palju toetuskirju, smse, jutte jne. Te olete niiiiii armsad ja mõistvad olnud, et mu keeruline aeg ei tundugi enam nii keeruline. Ja et te kõik olemas olite - keda veel elult tahta?!
Igatahes, mu olukord ja meeleolu on paremad kui eelmine kord ja üldse. Eelmine nädal, kui leppisin B-ga kokku, et töötan 2 nädalat, otsustasin kõik halva energia kõrvale panna ja keskenduda sellele, et lastega võimalikult mõnusalt aega veeta ja seda me ka tegime. Esmaspäeval käisime piiikal rattamatkal/piknikul lastega. Teisipäeval trippisime Zugis(linn, kus ma polnud varem käinud). Kolmapäeval ee...ahjaa, käisime lastega mingis käsitööringis, mis oli niiiiiiiiii tore. Ma kujutasin ette, kuidas ma pean joonistama ja valasin juba ette pisaraid, teades, et sellest hullem oleks vaid lauluringi minek, aga õnneks ei pidand ma midagi joonistama, vaid aint värvima ja kleepima, hurraa! Ja neljapäeval pidime tegema pipi pikksuka päeva, aga siis tulid naabrilapsed ka külla ja otsustasime teha taaskord kaunite kunstide ringi - nimelt läheneb Halloween ja tegime plakateid ustele, jepikajei. Reedene päev läks lennates - veits puslesid ja õues kiire jalutus ja siis lastele pipi film peale ja ise Amsterdami poole sättimaaaa!








Amsterdam, appppppi, see oli niiiiii äge! Päriselt, inimesed! Reedel lendasin sinna - reis ise oli kohutav. Buss, rong, rong, lennuk, rong, buss oli teekond Marko juurde :) Aga seal oli niiiiii tore. Rääkida eesti keeles Marko ja Hendrikuga, kuid vaid korraks - ülejäänd seltskonnaga rääkisime kogu aeg inglise keeles ja viisakusest ka omavahel. Ja õhtu arenedes suhtlesime ka saksa keeles osaliselt, sest seltskonnast vist rohkem kui pooled oskasid ka saksa keelt. Seega, tsillisime Marko korteris, mis oli klassikaline poiste tudengite korter - sassis, toidust tühi ja õllepurkidega laudadel, aga olles selle juures äärmiselt kodune. Sinna kogunes inimesi igast maailma nurgast - Marko toakaaslased Pakistanist ja Saksamaalt, poisid Inglismaalt, Hollandist, USAst, Siberist, tüdrukud USAst ja ma ei mäleta, kust veel. Ja kõik olid nii toredad, targad, intelligentsed ja põnevad inimesed. See õhtu läks hästi pikale ja öösel lauldi mulle sünnipäevalaule eri keeltes jne :) Hurraa! Öösel vajusime Marko juurde magama ja laupäeval kohtusin emmega Amsterdamist, hurraa! Niiiii tore - veetsime ideaalse tüdrukute nädalavahetuse suurlinnas - shoppasime, külastasime imelist Rijksimuuseumi, jõime kohvi Starbucksis ja õhtustasime pikalt Argentiina restoranis punase veiniga. Mu nädalavahetus oli imeline - äge oli see, et selline tunne oli, et jätkasin täpselt seal, kus pooleli jätsin suvel eesti inimestega! SUPER! Ja totaalselt kadus mure, et mis aasta pärast on või ei ole - usun,et on kõik, mis olema peab!

Ja nüüd mu tänude lõik - nagu iga raamatu lõpus. Mu sünnipäev oli imeline just tänu teile. Seega, suuuuuured tänud Maarjale, Maarjale, Anneliisile, Kaisale, Liinale, Natalile, Maritile, Kerstile ja Markusele paki eest Eestist. Aitäh Britule ja muule perele kaardi eest ja vanaemale-vanaisale ja Maritile kingi eest ja tänud kõnede eest, laulude eest, joonistuste eest, luuletuste eest, postkaartide eest, sms-de eest ja kõigi muude õnnesoovide eest. Te tegite mu päeva niiiiiiiii ilusaks, et te ei kujuta ettegi - küsige Markolt või emmelt, kuidas ma kuulutasin kogu aeg, et mul on maaaaailma parimad sõbrad. AITÄH!
Eraldi lähen reedel tänama Andreat, kes korraldas mulle laupäevaks peo siin Badenis, teadmata, et ma minema sõidan. Minu viga - aga uskumatult armas temast!

Ja nüüd olen ma veetnud tunde arvuti taga ja saanud hakkama lühikese blogiga, heh. Ma siiski plaanin veel see nädal ka puhkuse blogi ära teha, et Saksamaale kolides oleks puhas leht :)

Ja 3,5h tööpäeva veel siin- hurraa!

saladused vol1

Hei,

ma ei ole miljontriljon aastat kirjutanud, kuigi ütlesin, et hoian teid puhkuse ajal rohkem kursis. Tühjagi! Andke andeks, ma teen kunagi blogi oma puhkusest. Kunagi lähitulevikus.

See blogi on aga hoopis millestki muust - minu saladusest, millest te ei ole väga midagi kuulnud. Nimelt - mu elu perega ei ole päris lobisemine Eva Mendesega, basseini ääres päevitamine ja olla jumaldatud kõigi poolt :)) Siiski oli meil ikka väääääga palju arusaamatusi juba algusest, nimelt on neil täiesti teised prioriteedid kui mul ja üldse. Aga eks algul ajan ma alati kõik arusaamatused enda kaela - uus keskkond jne, aga neid asju aina kogunes ja kogunes. Kuigi olgem ausad - rääkisin ju teilegi, et töötan hullult. Algul 40h nädalas, siis 50 ja nüüd olid hullemad nädalad 75h nädalas ja leebemad vaid 60+h nädalas. Mis tegelt tähendas seda, et kui ma üritasin reedeti kuskile peale kooli välja minna, siis see kukkus alati haledalt läbi, sest ma lihtsalt magasin püstijalu. Ja siis nüüdseks on mul juba ikka mõnus suurem tutvusringkond siin ja rääkisin teistele au pairidele oma elust, nad vaatasid mind kui juhmi ja küsisid, et mismõttes see võimalik on, kui sveitsi reeglid lubavad 25-30h tunnis töötada?! MIna muidugi seda ei teadnud ja nii ma otsisingi välja oma lepingu ja sveitsi tööreeglid ja sain aru, et olen siin vägaväga üle töötanud. Plus mõjutasid mu meeleolu ja otsust ka faktid nagu, et pere ütles, et olen pereliige ja igale poole teretulnud - no see, et nad mind Küprosele ei võtnud on okei, aga et nad paluvad, et ma õhtuti ei oleks suures toas, vaid oleks oma toas ja et kui nv-l neil külalised on, siis ma võin käia süüa võtmas nende laualt, aga sööks lastega v köögis üksinda...no ma ei tea. Igatahes, pere palus mul kogu aeg aina enam ja enam teha ja mina, kes ma ei ole väga enda eest seisja, te teate, tegin ka kõike alandlikult. Kuni eelmise reedeni...
Nimelt tuli Bridget kööki hommikul 9 paiku, kus ma lugesin raamatut. Olin saatnud Angelina kooli, nõudepesumasina tühjendanud, pesu kuivamast kokku lappinud ja JJ-le ja emale laua katnud juba. Ja ema läks täiiiiesti endast välja, et ma töö ajast raamatut loen ja midagi ei tee. Ja siis meil oli esimene suuuuuur tüli, kus mina 20 minutit nutsin ja kuulasin laulu, et ma olen kohutav au pair ja et nad ei vaheta mind vaid selleks välja, et neil pole aega, et uut leida. Ja see lõppes ilma tulemuseta. Järgmine hommik lendasid nad minema ja jäin nädalaks üksi koju. Olin siis otsustanud, et on aeg peret vahetada. Sest ei ole mõtet kolida teise riiki lootusega, et elu on ilus ja tegelt olla tuhkatriinu. Minu ekstreemsamad hetked siin on olnud need, kui küürin nelja käpukil vannitoapõrandat ja B ütleb, et tal vaja oma asju teha ja et hoiaks JJ-l silma peal ja siis terve küürimise ajal ratsutab JJ mul seljas, for real. Igatahes, panin siis uuesti kuulutuse üles lapsehoidjate lehele ja pakkumisi tuli kui seeni peale vihma. Puhkuse ajal oli mul siis igapäevane ülesanne peredega rääkimine/skaipimine/külastamine. Ja nii lõpuks jäingi pidama kahe üliiiiitoreda pere juurde :) Üks neist elab Zürichis, mis oleks superluks, sest mul siin juba oma seltskond jne. Ja pere oli ülitore - prantslased oma 3a tütrekesega, käisin külas neil, niiiiiii nunnu oli. Ja teine on Saksamaal Langenis, Frankfurti eeslinnas. Üksikema 8a pojaga. Ema on 31a ja käib teatris ja loeb raamatuid ja on tark ja ilus. Ja nii mina oma otsustamisvõimega pidasin see nädalavahetus endaga suuuuuri sisevõitlusi, mida teha. Mõlemad pered tahavad, et töötaksin 30h nädalas, saaksin auto kasutada(Saksamaal enda oma, Zürichis küll ühe vanemate oma, sest ema töötab kodust, aga siiski ka enda tegudeks) ja üldse oli kõik super. Nii - aga ma siis otsustasin ära - lähen Saksamaale, ma ei tea, miks ma alati valin enda jaoks keerulisema variandi - alustada taaskord nullist ja ilma sõpradeta. Vist on nii huvitavam :) Saksa emaga oli esimesest vestlusest peale hästi hea sisetunne - kohe parem kui siin alguses. Ja sealse kasuks räägivad veel faktid, et poeg oskab vaid saksa keelt, mis tähendab, et jõulude ajal eestis ilmselt oskan juba vabalt deutschi kõigiga puhuda - soooo excited! Ja seal ei pea ühtegi kodutööd tegema - koristamine, pesupesemine, söögitegemine - kõik on ema peal, whoopwhoop! Plus ema reisib palju ja ma teretulnud ühinema - Pariis, Sveits ja Põhja-Itaalia ta lemmikud pika nv linnad :) Plus München, kus tal suguvõsa elab - ma wellllcome ühinema(vahemärkus - jah, ema õnneks räägib inglise keelt, päris pea ees ka ei hüppa :)) Ja seal mul täitsa oma auto ja keeltekooli saan võtta iga hommiku, kui tahan ja 25 minti on autoga frankfurti kesklinna, aga lihtsam sinna minna rongiga indeed, parkimine jne, you know :) Ja pere on hästi flexible - võin saada palju puhkust, kui tahan. Kindel lubadus on nüüdseks 2 nädalat jõulude ajal eestis ja märtsi lõpust nädal Alpides, jeei! Et - uue pere pärast väga hea meel, tundub super. Plus Saksamaal see ka parem, et seal igal tänaval vähemalt paar au pairi - rohkem uusi noori, pole paha! Ja ema ütles, et töötundides 30h nädalas tööd, aga tegelikult eelmine au pair ei pidanud kunagi rohkem kui 24-25h nädalas töötama :) Ja et võin leida teise töö kõrvale, kui tahan. Aga Marvini koolis on hommikuti mingi 2-5a lasterühm, kelle vanemad välismaalased ja õpivad koolis saksa keelt. Saaksin sinna appi minna, et saada oioioi - kui häid tutvusi :) Kõlab funilt!

Kahjuks ei saa ma küll öelda, et mu elu siin on viimased paar päeva olnud lust ja lillepidu. Nimelt, pere võttis mu uudist oodatust halvemini - paaaaalju halvemini. Pidin kuulama rahulikult 20 minti sõimu ja süüdistusi mu töö ja isiksuse pihta jne. Ma ei hakka seda pikemalt kirjeldama, aga olukord on vägaväga halb. Ja ma tahaks siit perest nii kiiresti lahkuda ku võimalik, aga kahjuks 2 nädalat pean olema. Noh, eks arvestades mu töötunde ja muud jama võiksin ka kohe koju jalutada, aga lapsed ju mul siin niiiii armsad ja nunnud, et ei taha neid siia jätta üksi või kellegi võõraga. Seega, olen vapper ja pean vastu. Vaid 9 tööpäeva veel!

Basel!

Hei, kallid! Nüüd teen ma midagi esmakordset - nimelt pühendan terrrrve postituse ühele päevale. Ütleks, et kahtluseta ilusaimale päevale siin ilusas riigis. Hommik algas rahulikult ja mina olin täitsa veendunud, et pidzaamast ma ei välju terve päeva. Kuni üks hetk hakkas päike väga eredalt aknast silma paistma ja see tundus justkui märk. Niisiis tegin mina lahti Google'i ja mõtlesin, et uurin, mis toimub täna Baselis ja Luzernis. Äkki on miskit põnevat. Ja Baseli lehest ma kaugemale ei jõudnud, sest avades selle lehe olin ma veendunud, kus ma oma päeva veedan. Kiire kõne Olale, kes kahjuks ei saanud ühineda, sest on endiselt rahatu ja dokumenditu. Viskasin kotti õuna, pudeli vett, kaamera, raamatu ja rahakoti ja panin punuma. Jõudsin ilusti rongile, hurraa. Nüüd kiidulaul siinsetele rongijaamadele ja rongidele - I-ME-LI-NE! Eestis ikka totaalselt puudub rongisüsteem siinsega võrreldes. Kõik on täpne, ilus, puhas ja noh, loomulikult ka kallis. Ma pean küll möönma, et Tartu rongi viimane vagun - see retro oma - on mõnusama auraga, aga see on ka kõik. Jõudsin siis mina 55 minutiga Baselisse. Rongist välja astudes näitas linna kraadiklaas 24C ja päike paistis endiselt silma. Mul ei olnud ühtegi Baseli linnakaarti ega mingit plaani, mida teha. Ma jõudsin sinna kell pool 2 ja oma uhke Gleis 7 kaardiga, sain 19.13 rongiga tasuta tagasi tulla - seega 5,5h aega. Enne olin guugeldades teada saanud, et linnas on Andy Warholi näitus. Seega, hakkasin kõndima kesklinna suunas, et sealt leida kunstimuuseum. Jõudes kesklinna suhtlesin kahe tüdrukuga (enda arust) täiesti vabas saksa keeles ja nad juhatasidki mu kunstimuuseumi. Pilet maksab seal 26 chf-i, püha jumal. Mul läks kohe tuju kurvaks, aga läksin küsima, et ega ma mingit soodustust ei saa äkki :D et noor või välismaalane või oma rongipileti diiliga vms :D - tädi küsis, et vana ma olen - ja hurraa - alla 20a saavad 5 chf-ga sisse! Ma olin ikka uskumatult tänulik. Ei tea, kas siuke diil tegelt ka olemas oli või mõtles ta selle minu jaoks välja...
Igatahes, läksin ma siis näitusele. Endal hing täis uhkust, et ennast kodust välja vedasin ja veel siia ilusasse kohta kohale tulin. Näitus oli niiiii hea - meeletu kultuurisüst, värskendav ja kirju. Üldse mitte pikk ka - ei jõudnudki ära väsida enne, kui olin juba viimase maali ees oma 3D prillidega. Warholi teosed olid toodud kohale üle maailma - NYst Metropolitanist ja MoMAst, SF kunstimuuseumist, Jaapanist, Pittsburghist, kus on Warholi isiku muuseum jne. Peale muuseumi jalutasin rahulikult välja sealt ja jäin sinna sisehoovi veits ajaks istuma, jõin oma vett ja vaatasin purskkaevu ääres mängivaid lapsi - nii nunnud! Sealt edasi mõtlesin minna jalutada vanalinnas. Tuikusin siis väga aeglaselt mööda tänavaid nagu Jaapani turist, kui silma jäi lahtine uks, täiesti mittemidagiütlev. Ja läksin piilusin sisse. Kaugemalt paistis valgus ja rohkem rahvast, läksin uudistama, mis mul ikka kaotada on! Tuli välja, et see on kirik. Selline ülinunnu. Ma praegu küll siin mõtlen, et ilmselt kirik ei ole õige sõna, aga ma ei tea, mis on, sest seal polnud kuskil mingeid silte, mis midagi seletaks. Aga seal oli see nunnu sisehoov, nagu "Heliseva muusika" filmis, kus perekond von Trapp end lõpus peidab. Näete, tegin pilti ka. Piltidega on üldiselt nüüd selline lugu, et ma väga truult ja kohusetundlikult pildistasin iga nurgatagust, et emotsioone teiega jagada. Aga nüüd minu vaimustunud meel ei taha väga neid pilte üles panna, sest need kohad olid niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusad ja pilt jätab neist mulje kui lihtsalt kenadest kohtadest. See on ilmselge liigategemine Baselile. Seega - ma annan teile aimdust sest linnast, aga tulge ise kaema, ma luban, et te ei pettu. Igatahes, veetsin ma siin usun, et vähemalt pool tundi kirikus kolades ja piiludes KÕIKIDESSE nurgatagustesse. Kirikust edasi jõudsin vist linna kõige kõrgemasse punkti, kust oli miljoni dollari vaade. Nii ma seal siis istusin ja kuulasin Moulin Rouge soundtracki ja mõtlesin, et kõik on ilus! Seal sain tuttavaks kahe poisiga, kes mu kõrval istusid ja siis teatasin neile, et mul on veel 3h linnas aega ja soovitagu, mida teha. Nii nad veits rääkisid mulle ja näitasid suuna kätte - hakkasin siis mina taaskord kõndima. Teele jäi ette üks Starbucks, kust ostsin Caramelli jääcappuccino, mis oli küll väga hea, kuid siiski mitte väärt 8.60 chf-i, mis teatavasti on umbes täpselt 100 kr. Aga see isegi ei teinud mind kurvaks, sest linn oli nii mõnus. Jalutasin siis jalakäijate tänaval, kus loomulikult olid kõik kohad suletud - ood sulle, pühapäev! Ja jõudsin hoogsalt välja teisele poole Rheini jõge, ahjaa, selle linna jaotab pooleks Rheini jõgi. Seda ma vist varem ei maininud. Ja teine pool oli veel ideaalsem - ta oli täpselt selline, nagu ma teeks ühe linna, kui ma peaks millegipärast ise linna ehitama. Noored istusid jõe ääres jalad vees ja lugesid raamatuid. Inimesed sõitsid ratastega ringi ja naeratasid kõik üksteisele. Pensionärid jalutasid käest kinni ühest kohvikust teise. Kõik oli paigas ja miski polnud ülearune. Siis otsustasin ma, et see on ideaalne koht süüa ära oma õun ja otsisin pikalt omale pinki. Jeee, lõpuks leidsin täitsa oma pingi. Närisin seal oma õuna ja vaatasin inimesi - ma kinnitan teile, et see oli põnevam, kui tundub( ja väga kindlasti põnevam kui enamik filme, mis telekast tulevad). Peale poolt tundi otsustasin edasi jalutada, sest mul oli tunne, et niii ilus linn, siis pean ju kõik emotsioonid igast tänavast endasse ahmima, pole aega raisata. Jalutasin veel paar kvartalit edasi mööda jõeäärt. Mingi hetk jõudsin Pargi juurde. See oli maailma kõige nunnum park, siis otsustasin, et mida ma ikka otsin edasi, kui siin on kõik nii nagu olema peab. Ja seal mängis üks poiss kitarri(näete, isegi see on pildil näha) ja siis istusin tema kõrvale. Esimesed 20 minutit ma ainult kuulasin teda mängimas ja siis otsisin raamatu ja hakkasin seda lugema. Ja nii möödusid ma arvan, et tund või kaks. Siis lõpetas poiss mängimise, ütles mulle aitäh(ja ma isegi ei tea, mille eest - võib olla vaikuses kuulamise) ja kõndis minema. Tundus, et ka mul on aeg liikuma hakata. Sättisin siis end taas rongijaama poole, mis muideks oli üliarmas ja suur - näete, viimane pilt. Teele jäi taas Starbucks ja kuna mul oli aega veel tund, siis ostsin sealt kõige suurema piparmündi tee ja istusin õue päikese kätte seda jooma. Joonud ära oma peaaegu kannutäie teed, hakkasin liikuma aeglaselt rongijaama. Kui järsku märkasin, et mingi pood on lahti. Läksin piiluma, et mis pood see selline on, kes pühap õhtul avatud on. Ja arvake ära, mis pood see oli - raamatupood! Peavõit! Astusin sisse ja see oli see ideaalne raamatupood, kus mina for sure kavatsen mingi perioodi oma elust töötada - pisike, lõhnas vanade raamatude järele ja ma olen täiesti veendunud, et see oli kindla külastajaskonnaga. Oh, ma armastan selliseid pisikesi hingega raamatupoode! Ja nii ma jäingi sinna viimse minutini, et ikka jõuda rongile. Ja mul on nimelt see mure, et raamatupood on koht, kust ma PEAN alati midagigi ostma. Seekord olin ma muidugi puruvaene, sest kõik mu säästud olid läinud 100kr kohvi peale, aga ma ei saanud tühjade kätega poest lahkuda. Ja õnneks leidsin ma sealt maailma kõige kihvtima järjehoidja, mis küll maksis järjehoidja kohta hingehinda, aga oli seda väärt. Ja kuna ma loen praegu endiselt VÄGA head raamatut, siis oli see raamat väärt ka ilusat järjehoidjat. Peale seda ostu sain lahkuda sealt poest kergema südamega ja lubasin saksa keeles müüjale, et ma tulen sinna tagasi, sest mulle nii väga meeldib see raamatupood - tädi naeratas ja ütles, et olen väga oodatud. Niisiis jooksin ma rongile ja alustasin tagasiteed kodu poole. Istudes rongis teisel korrusel ja kuulates endiselt head muusikat. Suurepärane päev!

Kokkuvõttes - see linn on üks mu lemmikuid ja ületab muid ilusaid ja kuulsaid linnu, kus olen käinud. Igapidi on ta üle Pariisist, Veneetsiast, Londonist, Prahast ja neist muudest alati-minu-topis-olnud linnadest. New Yorki ma ei ütleks, et ta just lööb, aga konkurentsi pakub kindlasti :) Kuigi on täiesti öö ja päev tollega. Ma ei tea, kas keegi teist on käinud Prantsusmaal Annecy linnas, aga atmosfäär Baselis on võrreldav sellega, hurraa!

võta aega, et nautida

Pildid - eelmine nädalavahetus issiga Badenis. Ronisime väga vana kindluse otsa, mis pärit 11 sajandist ja kust on imeilus vaade Badenile, hurraa.
Nii, sõbrad, nüüd algas mul puhkus. Kohe päris ametlikult. Eile õhtul töölt vabanedes oli selline kergendus, et pidin tükk aega ennast ilusaks tegema enne, kui sain kooli minna. Pean häbiga tunnistama, et jäin koju liiga kauaks küüsi värvima ja seega jäin ka kooli hiljaks. Jäin ilma tunnikontrollist, kus pidime 30 riideeset teadma saksa keeles koos artikli ja mitmusega. Kuna töötasin kolmapäeval 9ni ja neljapäeval 8ni ja peale seda skaipisin korra ja siis jäin kohe magama, siis polnud ma niikuinii liiga ettevalmistunud tunniks ja ei tundnud tunnikontrollist väga puudust. Küll aga näris mu hinge kohusetunne piisavalt, et täna hommikul kõik 42 riideeset selgeks õppida. Kas te üldse teadsite, et nii palju erinevaid esemeid on olemas?
Igatahes, algas puhkus! Läksime siis peale kooli eile Olaga välja ja kohtusime mingi poisiga, keda Ola teadis. Ta saab homme nimelt 21a ja peab täna Luzerni ooperis sünnat :D Ei, mitte ooperikülastus, vaid seal laval toimub pidu, väga kreisi värk. Ja siis oli meil plaan täna sinna Olaga minna õhtul, sest nimelt ohhoo - ostsin mina omale halb tax Pilet mit Gleich 7i, mis siis tähendab seda, et saan sveitsis kõigi rongipiletite hinnast pool alla ja õhtul 7st hommikul 5ni saan tasuta sõita :) olen väga uhke selle üle. Plus saan sõita austriasse ja saksamaale nii, et maksan vaid 75% hinnast, mis siin kallis riigis on muideks suur erinevus. Igatahes, et sõidame Olaga tasuta Luzerni ja nüüd Ola just smsis, et ta läks korra Zürichisse päevaks shoppama ja siin maailma kõige turvalisemas riigis varastati tal kotist ära rahakott. Uskumatu! Ja tal olid seal sees id kaart, pangakaart, 200 CHF-i, mis on 2200 kr ja Halb tax Pilet. Nende kõigi kinni panemine ja taastamine pluss raha kaotus läheb kokku rohkem maksma kui meil kuupalk on :( Eriti nõme! Ühesõnaga, nüüd on ta väga kurbvihane ja me ei lähe täna kuskile. Ja ma nüüd ei tea, kas sõidan tema juurde õhtuks Aarausse või jään koju, ilmselt ei viitsi täna kuskile minna. Ikkagi esimene õhtu/öö üksind ju - väga uhke tunne :) Ilmselt kokkan eesti toite, kuulan hästi kõvasti mussi ja tsillin niisama. Homme on meil siin kesk-euroopa päev, mis tähendab, et kõiiiik poed ja kohad on kinni.
Samas - mina olen siin nüüd elanud poolteist kuud onju ja kui küsite, kus ma reisinud olen, siis maigutan suud ja ei oskagi suurt midagi ette näidata. Tahan reisida - möönan, et rännukihk, mis tabab mind aastase reisi ajal, lõhnab inetu ahnitsemisele järele, kuid mul on tunne, et olen selle ikka väga ära teeninud.
Appi, teate, sõbrad, siin on maailma kõige ilusam ilm! Alpid paistavad niiiii selgelt ja tunduvad niiii lähedal, et ma ei saa aru, kuidas neid mõne ilmaga paista ei ole. IMELINE! Ja pere sõitis minema ja jättis mulle pudeli punast veini, et saaksin ilusti puhkust nautida.
Muide, isegi mina saan juba 2 nädala pärast 20 aastaseks! Mis on toreee....Andrea lubas mulle sünnapeo siin isegi korraldada, mis oleks küll tore :) Andrea, muideks, leidis omale töö siin just eile. Mis on übertore uudis, arvestades, et ta on lõpetanud Venezuelas ülikoolis hispaania keeles, et olla ajakirjanik ja nüüd saab juba peale 8 kuud siin elamist saksa keeles hakata kirjutama artikleid. Nii heaks tegi tuju. Aga veidi on kurb ka - sest tema oli see, kel on päevad alati vabad ja mina oma vabadel hetkedel sain alati Badenisse sõita olles kindel, et Andreal on aega, et juua üks tee ja rääkida üks jutt.
Veel sõpradest - on nimelt olemas facebookis ühendus Au Pairs in Switzerland, millega ka mina nüüd liitusin. Ja siis inimesed kirjutavad sinna, et kust nad pärit on ja kus elavad ja kellega kohtuda kus tahavad. Ja siis seal oli vähemalt 10 inimest, kes olid kirjutanud, et kas keegi tahaks nendega Zürichis ühe joogi teha ja siis tulin mina, kes ma ei ole kunagi armastanud korraldamist ja orgunnimist ja tulin välja ideega - miks nad kõik tahavad ükshaaval kokku saada? Teeme suurema ürituse ja kirjutasin siis neile. Inimesed olid enam kui õnnelikud - juba 6 inimest tulevad järgmine laupäev Zürichisse meiega kohtuma ja lisaks veel paar tükki kirjutasid mulle, et ei saa laup tulla, aga tahaks minuga niisama kokku saada ja üks isegi kirjutas, et paluda, kas ma sooviksin korraldada Genfis samasuguse ürituse :D Ja siin ma nüüd olen - korraldan mingit suuremat au pairide kohtumist Zürichis järgmine laupäev. Nii tore :) Selle kaudu leidsin ka ühe eesti tüdruku, kes elab Zürichi külje all - jeeee, Hemingway teadis, millest rääkis.(tõlge: autor vihjab lausele: "In every port in the world, at least one Estonian can be found") Seega, sõprade rindel läheb mul siin väga hästi.
Hetkel ma siis nüüd lõpetan, aga mul on teile vaid üks palve. Ma kirjutan teile siia nii sageli kui võimalik (ja nii sageli, kui mul midagi öelda on :)) ja minu palve - KALLID INIMESED, PALUN KIRJUTAGE MULLE KA. KAS VÕI ÜKS RIDA! KIRJUTAGE, KUIDAS TEIL LÄHEB, MIS TE TEINUD OLETE, MIS VIIMASEL PEOL JUHTUS, MIS RAAMATUT TE VIIMATI LUGESITE, MIS MULJE MU BLOGI JÄTAB, MILLAL TE MULLE KÜLLA SÕIDATE, MIS TE TÄNA SÕITE! KIRJUTAGE AINULT NATUKE JA MA LUBAN, ET MU PÄEV ON PALJU ILUSAM!

Teie väga tänulik,
Triinu