ja uus algus, LÄKS!

Nonii...olengi nüüd ilusti uues kohas kohal. Vanast kodust äratulemise juures oli kurb ainult see, et Angelina jäi nutma ja JJ ei saanud ära, et mismõttes ma lähen?! Meie vestlus:
T: I must go now, I'll miss u!
JJ: okay, when do u come back?
T: I don't, I'm sorry!
JJ: I knooow that u don't. but Triinu, when will I see u again?
T: You won't, sweetie. I am moving away.
JJ: But ur room is here, u live here.
T: I lived here, now I live somewhere else.
JJ: Do I move too? awesome! where?
T: No, u stay here. I move alone.
JJ: Okay, so when do u come back to us?

Siis andsin alla, sest muidu oleks bussist maha jäänd. Aga jah - see oli ainus kurb hetk. Ei olnud kurb Andrele tsau öelda ega kurb, et viimast korda sealt majast välja astun. Rõõmus ka ei olnud. Ilmselt olid emotsioonid kõik otsas. Sõitsin siis bussi ja kahe rongiga siia Frankfurti, mis oli veits kohutav, sest mul oli suuuuuur ja raske kohver, raske spordikott ja suur seljakott, mis ei olnud ka maailma kõige kergem. Aga ma jõudsin kohalee :) Ja rongijaamas ootasid mind Sabina ja Marvin :)) Ja sealt edasi läks kõik juba paremaks. Kui Sabina mu asju nägi, ütles ta, et pole kindel, kas asjad ära mahuvad autosse :D Muutusin murelikuks ja autoni jõudes sain murest aru - tal on BMW kabriolett 2 uksega ja sinna tõesti ei mahu palju :D ja lõpuks saime spordikotti ära mahutatud ja oli tunne, et kohver tuleb taksoga järele, for real :D Ja siis avastasime, et vb saame selle Marvini kõrvale toppida tahaistmele, mis oli küll piisavalt väike, et pidada seda üheks istmeks(mitte kolmeks, nagu tavaliselt taga on). Ja tagauksi pole - see oli uskumatu seiklus ja kui me ta lõpuks sisse saime, oli tunne, et me oleme juba lähedasemad selle seikluse tõttu :D Ja siis kimasime 180-190 km/h kodu poole - mu elu kiireim autosõit ilmselt. Ja jõudes maja ette teatas Sabina, et elavad kortermaja katusekorteris ja loooomulikult pole neil lifti :D Ja siis pidin oma asju üles hakkama tassima :D Ei olnud lihtne, aga hakkama saime. Õhtul mõtlesime minna välja sööma, aga siis oli kell juba 7-pool 8 ja me ei hakanud minema, sest täna läksime niikuinii brunchile välja ja siis tellisime hoopis koju pitsat-pastat itaaliakast ja jube mõnus oli. Plus superhea uudis oli see, et ma saan siinsete inimeste jutust lausa midagi aru. Mitte nagu sveitsis, kus ma tabasin üksikuid sõnu. Kuid mul kahjuks ikka see seis, et pean kuulama, et aru saada. Kui kaasa ei mõtle, siis ikka suht keeruline midagi mõista. Seega, kuulmisest ei piisa, kuulata vaja.
Eile ma vajusin juba 9 magama, sest reedene lahkumispidu läks veidi pikale, jõudsin koju pool 10 hommikul, hehe. Ja täna hommikul äratuskellaga 10.30 üles ja brunchileee, kõrvallinna. Nemad loomulikult tellisid omale kõik croissantid moosiga ja mina olin taaskord ainus, kes tellis sinki ja juustu :D Selle moosisaia traditsiooniga ikka ei suuda veel harjuda. Ja seal käis Frank ka - Marvini isa, kes ei ela meiega koos. Ema -isa saavad ikka ülihästi omavahel läbi ja kogu aeg mõnitasid üksteist, isegi mina sain aru :) Ja peale seda jalutasime linna peal, kus Marvin tsillis isaga peamiselt ja mina rääkisin Sabinaga. Igast häid asju avastasin :D Ntks - talle meeldib täiega reisida ja mitte just nii turistidena, et ööbime kallites hotellides, mis on üle maailma ühesugused ja süüa igal pool alati pitsat v friikartuleid v caesari salatit, vaid just nii nagu mulle meeldib - ööbida pisikestes kohalikes kohtades ja tutvuda kultuuriga süües kohalikke asju ja rääkides kohalikega. See aasta ta vist läheb jõuludeks-aastavahetuseks Indioneesiasse seljakotiga, khuuul. Aga vb see lükkub järg aastaks, sest nimelt hakkame me veebruaris kolima :) Praegu otsime maja Langenis, aga millegipärast on siinsed majad kallimad kui Frankfurdis. Seega, vb kolime hoopis Frankfurti. Ja kui leiame mingi ideaalse kalli maja, siis reis lükkub tal. Ja peale jalutuskäiku läks Frank koju ja meie läksime Sabina vanematele külla, seal pakuti palju Milka shokolaadi ja teed-kohvi. Mina mängisin enamik aega Marviniga legodega, et vältida vestlusi, millest ma midagi aru ei saa.
Homme läheb Marvin kooli ja õnneks Sabina on kodus - seega meil paberimäärimispäev - tööviisa, pangakonto, tel.nr, koolivõimalused jne. Ja teisipäevast läheb Sabina tagasi tööle ja mind visatakse suht külma vette. Õnneks pole see pikk päev - vaid 3h, jeps. Endalegi tundub uskumatu, et nii lühike saab tööpäev olla. Kolmapäev-neljapäev töötan 5h päevas, reedel ka 3h ja esmaspäeviti on pikk päev - 6,5h. Hehe, näete, polegi hullu. Ja sel aastal avati Langenis väga suur ja uhke hoone - 2 in 1. Nimelt, raamatukogu ja spordikompleks ujulaga. Sooooo, awesome! Ja see mu kõrvaltänaval, 2 minti jalutamist. Ja kuna mu tööpäevad ei hakka enne 12 kunagi ja mõnikord kell 3, siis oleks suht ideaalne hommikuti ujumas käia ntks. Sest ma ju elan taas odaval maal - kord ujumas on 2 euri, 10 korra kaart 12 euri. Hehe! Ja kool siin Langenis - järgmine kursus hakkab alles veebruaris, seega ilmselt hakkan Darmstadtis käima koolis, Sabina sõnul 10 minti autoga :D Minu autosõidu puhul siiski pigem 20-25, ma usun, aga see pole midagi.
Nüüd ma lõpetan ja lähen perega jutustama. Ja hoian teid uudistega kursis, promise!