Nimelt, kõige pealt tänusõnad - AITÄH teile! Ma sain uskumatult palju toetuskirju, smse, jutte jne. Te olete niiiiii armsad ja mõistvad olnud, et mu keeruline aeg ei tundugi enam nii keeruline. Ja et te kõik olemas olite - keda veel elult tahta?!
Igatahes, mu olukord ja meeleolu on paremad kui eelmine kord ja üldse. Eelmine nädal, kui leppisin B-ga kokku, et töötan 2 nädalat, otsustasin kõik halva energia kõrvale panna ja keskenduda sellele, et lastega võimalikult mõnusalt aega veeta ja seda me ka tegime. Esmaspäeval käisime piiikal rattamatkal/piknikul lastega. Teisipäeval trippisime Zugis(linn, kus ma polnud varem käinud). Kolmapäeval ee...ahjaa, käisime lastega mingis käsitööringis, mis oli niiiiiiiiii tore. Ma kujutasin ette, kuidas ma pean joonistama ja valasin juba ette pisaraid, teades, et sellest hullem oleks vaid lauluringi minek, aga õnneks ei pidand ma midagi joonistama, vaid aint värvima ja kleepima, hurraa! Ja neljapäeval pidime tegema pipi pikksuka päeva, aga siis tulid naabrilapsed ka külla ja otsustasime teha taaskord kaunite kunstide ringi - nimelt läheneb Halloween ja tegime plakateid ustele, jepikajei. Reedene päev läks lennates - veits puslesid ja õues kiire jalutus ja siis lastele pipi film peale ja ise Amsterdami poole sättimaaaa!
Amsterdam, appppppi, see oli niiiiii äge! Päriselt, inimesed! Reedel lendasin sinna - reis ise oli kohutav. Buss, rong, rong, lennuk, rong, buss oli teekond Marko juurde :) Aga seal oli niiiiii tore. Rääkida eesti keeles Marko ja Hendrikuga, kuid vaid korraks - ülejäänd seltskonnaga rääkisime kogu aeg inglise keeles ja viisakusest ka omavahel. Ja õhtu arenedes suhtlesime ka saksa keeles osaliselt, sest seltskonnast vist rohkem kui pooled oskasid ka saksa keelt. Seega, tsillisime Marko korteris, mis oli klassikaline poiste tudengite korter - sassis, toidust tühi ja õllepurkidega laudadel, aga olles selle juures äärmiselt kodune. Sinna kogunes inimesi igast maailma nurgast - Marko toakaaslased Pakistanist ja Saksamaalt, poisid Inglismaalt, Hollandist, USAst, Siberist, tüdrukud USAst ja ma ei mäleta, kust veel. Ja kõik olid nii toredad, targad, intelligentsed ja põnevad inimesed. See õhtu läks hästi pikale ja öösel lauldi mulle sünnipäevalaule eri keeltes jne :) Hurraa! Öösel vajusime Marko juurde magama ja laupäeval kohtusin emmega Amsterdamist, hurraa! Niiiii tore - veetsime ideaalse tüdrukute nädalavahetuse suurlinnas - shoppasime, külastasime imelist Rijksimuuseumi, jõime kohvi Starbucksis ja õhtustasime pikalt Argentiina restoranis punase veiniga. Mu nädalavahetus oli imeline - äge oli see, et selline tunne oli, et jätkasin täpselt seal, kus pooleli jätsin suvel eesti inimestega! SUPER! Ja totaalselt kadus mure, et mis aasta pärast on või ei ole - usun,et on kõik, mis olema peab!
Ja nüüd mu tänude lõik - nagu iga raamatu lõpus. Mu sünnipäev oli imeline just tänu teile. Seega, suuuuuured tänud Maarjale, Maarjale, Anneliisile, Kaisale, Liinale, Natalile, Maritile, Kerstile ja Markusele paki eest Eestist. Aitäh Britule ja muule perele kaardi eest ja vanaemale-vanaisale ja Maritile kingi eest ja tänud kõnede eest, laulude eest, joonistuste eest, luuletuste eest, postkaartide eest, sms-de eest ja kõigi muude õnnesoovide eest. Te tegite mu päeva niiiiiiiii ilusaks, et te ei kujuta ettegi - küsige Markolt või emmelt, kuidas ma kuulutasin kogu aeg, et mul on maaaaailma parimad sõbrad. AITÄH!
Eraldi lähen reedel tänama Andreat, kes korraldas mulle laupäevaks peo siin Badenis, teadmata, et ma minema sõidan. Minu viga - aga uskumatult armas temast!
Ja nüüd olen ma veetnud tunde arvuti taga ja saanud hakkama lühikese blogiga, heh. Ma siiski plaanin veel see nädal ka puhkuse blogi ära teha, et Saksamaale kolides oleks puhas leht :)
Ja 3,5h tööpäeva veel siin- hurraa!
No comments:
Post a Comment