saladused vol1

Hei,

ma ei ole miljontriljon aastat kirjutanud, kuigi ütlesin, et hoian teid puhkuse ajal rohkem kursis. Tühjagi! Andke andeks, ma teen kunagi blogi oma puhkusest. Kunagi lähitulevikus.

See blogi on aga hoopis millestki muust - minu saladusest, millest te ei ole väga midagi kuulnud. Nimelt - mu elu perega ei ole päris lobisemine Eva Mendesega, basseini ääres päevitamine ja olla jumaldatud kõigi poolt :)) Siiski oli meil ikka väääääga palju arusaamatusi juba algusest, nimelt on neil täiesti teised prioriteedid kui mul ja üldse. Aga eks algul ajan ma alati kõik arusaamatused enda kaela - uus keskkond jne, aga neid asju aina kogunes ja kogunes. Kuigi olgem ausad - rääkisin ju teilegi, et töötan hullult. Algul 40h nädalas, siis 50 ja nüüd olid hullemad nädalad 75h nädalas ja leebemad vaid 60+h nädalas. Mis tegelt tähendas seda, et kui ma üritasin reedeti kuskile peale kooli välja minna, siis see kukkus alati haledalt läbi, sest ma lihtsalt magasin püstijalu. Ja siis nüüdseks on mul juba ikka mõnus suurem tutvusringkond siin ja rääkisin teistele au pairidele oma elust, nad vaatasid mind kui juhmi ja küsisid, et mismõttes see võimalik on, kui sveitsi reeglid lubavad 25-30h tunnis töötada?! MIna muidugi seda ei teadnud ja nii ma otsisingi välja oma lepingu ja sveitsi tööreeglid ja sain aru, et olen siin vägaväga üle töötanud. Plus mõjutasid mu meeleolu ja otsust ka faktid nagu, et pere ütles, et olen pereliige ja igale poole teretulnud - no see, et nad mind Küprosele ei võtnud on okei, aga et nad paluvad, et ma õhtuti ei oleks suures toas, vaid oleks oma toas ja et kui nv-l neil külalised on, siis ma võin käia süüa võtmas nende laualt, aga sööks lastega v köögis üksinda...no ma ei tea. Igatahes, pere palus mul kogu aeg aina enam ja enam teha ja mina, kes ma ei ole väga enda eest seisja, te teate, tegin ka kõike alandlikult. Kuni eelmise reedeni...
Nimelt tuli Bridget kööki hommikul 9 paiku, kus ma lugesin raamatut. Olin saatnud Angelina kooli, nõudepesumasina tühjendanud, pesu kuivamast kokku lappinud ja JJ-le ja emale laua katnud juba. Ja ema läks täiiiiesti endast välja, et ma töö ajast raamatut loen ja midagi ei tee. Ja siis meil oli esimene suuuuuur tüli, kus mina 20 minutit nutsin ja kuulasin laulu, et ma olen kohutav au pair ja et nad ei vaheta mind vaid selleks välja, et neil pole aega, et uut leida. Ja see lõppes ilma tulemuseta. Järgmine hommik lendasid nad minema ja jäin nädalaks üksi koju. Olin siis otsustanud, et on aeg peret vahetada. Sest ei ole mõtet kolida teise riiki lootusega, et elu on ilus ja tegelt olla tuhkatriinu. Minu ekstreemsamad hetked siin on olnud need, kui küürin nelja käpukil vannitoapõrandat ja B ütleb, et tal vaja oma asju teha ja et hoiaks JJ-l silma peal ja siis terve küürimise ajal ratsutab JJ mul seljas, for real. Igatahes, panin siis uuesti kuulutuse üles lapsehoidjate lehele ja pakkumisi tuli kui seeni peale vihma. Puhkuse ajal oli mul siis igapäevane ülesanne peredega rääkimine/skaipimine/külastamine. Ja nii lõpuks jäingi pidama kahe üliiiiitoreda pere juurde :) Üks neist elab Zürichis, mis oleks superluks, sest mul siin juba oma seltskond jne. Ja pere oli ülitore - prantslased oma 3a tütrekesega, käisin külas neil, niiiiiii nunnu oli. Ja teine on Saksamaal Langenis, Frankfurti eeslinnas. Üksikema 8a pojaga. Ema on 31a ja käib teatris ja loeb raamatuid ja on tark ja ilus. Ja nii mina oma otsustamisvõimega pidasin see nädalavahetus endaga suuuuuri sisevõitlusi, mida teha. Mõlemad pered tahavad, et töötaksin 30h nädalas, saaksin auto kasutada(Saksamaal enda oma, Zürichis küll ühe vanemate oma, sest ema töötab kodust, aga siiski ka enda tegudeks) ja üldse oli kõik super. Nii - aga ma siis otsustasin ära - lähen Saksamaale, ma ei tea, miks ma alati valin enda jaoks keerulisema variandi - alustada taaskord nullist ja ilma sõpradeta. Vist on nii huvitavam :) Saksa emaga oli esimesest vestlusest peale hästi hea sisetunne - kohe parem kui siin alguses. Ja sealse kasuks räägivad veel faktid, et poeg oskab vaid saksa keelt, mis tähendab, et jõulude ajal eestis ilmselt oskan juba vabalt deutschi kõigiga puhuda - soooo excited! Ja seal ei pea ühtegi kodutööd tegema - koristamine, pesupesemine, söögitegemine - kõik on ema peal, whoopwhoop! Plus ema reisib palju ja ma teretulnud ühinema - Pariis, Sveits ja Põhja-Itaalia ta lemmikud pika nv linnad :) Plus München, kus tal suguvõsa elab - ma wellllcome ühinema(vahemärkus - jah, ema õnneks räägib inglise keelt, päris pea ees ka ei hüppa :)) Ja seal mul täitsa oma auto ja keeltekooli saan võtta iga hommiku, kui tahan ja 25 minti on autoga frankfurti kesklinna, aga lihtsam sinna minna rongiga indeed, parkimine jne, you know :) Ja pere on hästi flexible - võin saada palju puhkust, kui tahan. Kindel lubadus on nüüdseks 2 nädalat jõulude ajal eestis ja märtsi lõpust nädal Alpides, jeei! Et - uue pere pärast väga hea meel, tundub super. Plus Saksamaal see ka parem, et seal igal tänaval vähemalt paar au pairi - rohkem uusi noori, pole paha! Ja ema ütles, et töötundides 30h nädalas tööd, aga tegelikult eelmine au pair ei pidanud kunagi rohkem kui 24-25h nädalas töötama :) Ja et võin leida teise töö kõrvale, kui tahan. Aga Marvini koolis on hommikuti mingi 2-5a lasterühm, kelle vanemad välismaalased ja õpivad koolis saksa keelt. Saaksin sinna appi minna, et saada oioioi - kui häid tutvusi :) Kõlab funilt!

Kahjuks ei saa ma küll öelda, et mu elu siin on viimased paar päeva olnud lust ja lillepidu. Nimelt, pere võttis mu uudist oodatust halvemini - paaaaalju halvemini. Pidin kuulama rahulikult 20 minti sõimu ja süüdistusi mu töö ja isiksuse pihta jne. Ma ei hakka seda pikemalt kirjeldama, aga olukord on vägaväga halb. Ja ma tahaks siit perest nii kiiresti lahkuda ku võimalik, aga kahjuks 2 nädalat pean olema. Noh, eks arvestades mu töötunde ja muud jama võiksin ka kohe koju jalutada, aga lapsed ju mul siin niiiii armsad ja nunnud, et ei taha neid siia jätta üksi või kellegi võõraga. Seega, olen vapper ja pean vastu. Vaid 9 tööpäeva veel!