Gotta love the beginning of the weekend

Oh, ma tahaksin nii väga palju kokku kirjutada, aga ei teagi kuidas nüüd :) Mu emotsioonid selle nädala jooksul on vaheldunud nii kiiresti, et ma lihtsalt ei jõua ühega ära harjuda, kui juba uus asemel on! Ma olin nädala algul väga energiat täis ja tegime Marviniga igast trikke ja nautisime aega. Mingi hetk olin kurva kuju rüütel ja mõtlesin, et ei viitsi enam ja tahaks nüüd kohe praegu koju tagasi sõita. Ja siis samal õhtul peale vestlust Sabinaga hüppasin sõna otseses mõttes oma toas ringi ja mõtlesin, et kõik peaks mu elu kadestama. Eile oli Marvini paha-tuju-päev ja olles lapsehoidja, tead sa, et lapse halb tuju suudab ära rikkuda nii enda, ema, isa kui ka naabrite tuju. Õnneks heldis ta, kui pakkusin välja, et teeme küpsiseid ja tema võib tainast segada(loe: lubasin kogu köögi tagurpidi keerata). Õhtul läksin linna peale - lapsehoidjate kohtumine O'Reilly pubis. Oh, ma armastan iiri pubisid! Seal oli nii mõnus melu ja lapsehoidjaid oli ka just õige hulk - umbes 10,ma arvan. Võib olla ka 12. Nii palju, et sai piisavalt uusi tutvusi, aga leidsin ka aja, et kõigiga natukenegi juttu rääkida. Ja oeh, nii palju toredaid inimesi! Maailma Inimesi! Oh, nii tore oli rääkida Jessicaga Indias rändamisest või Dashielliga Tallinna vanalinnast(kus tema, Texase ameeriklane, käinud on) või Kristeniga Veneetsias jalutamisest või Lauraga New York Public Library maailma armsaimast raamatupoest! Oh, ma sain inimestega RÄÄÄKIDA! Ja kohe tekkis nii palju uusi plaane, et kohtuda, pidutseda, reisida, jalutada Maini jõe ääres jne. Istusin seal keskööni või natuke kauem ja tulin siis rõõmsameelselt koju. Oh, nii tore! Täna tuli Frank tund aega varem vastu Marvinile ja seega muu tööpäev kestis 2h ja kuna ilm oli ilus ja totaalne kevad - veed vulisesid ja linnud laulsid, jah, ausalt ka, vaata pilti! Siis läksime Marviniga parki ja sealt edasi metsa jalutama. 2 tundi läksid mööda nii kiiresti, me pildistasime üksteist ja nägime niiii palju koeri, oh, nii nunnusid!
Nüüd olen 4 tunniga suutnud teha omale süüa, koristada ära kogu korteri - et noh, Sabinal oleks reedel hea tunne koju tulla, lugeda läbi pool "Bel-Ami" raamatust ja vahelduva eduga seda blogi juba 2h kirjutada. (hetke seisuga, neverknow, millal see valmis saab)

Oeh...veel 3 tundi hiljem. Näedsa, Sabina tuli täna varem koju ja sattusime taaskord jutustama(viimasel ajal on meil kogu aeg nii palju rääkida, et aeg kaob käest) Näiteks otsustasime sõita mais Berliini pikaks nädalalõpuks. Franki vanemad elavad seal, saaks ööbida nende aiamajas ja Marvini jätta õhtuti sinna magama, ise minna linna peale :) Ja siis juuni läheme Pariiiisi ka pikaks nädalalõpuks ja sinna ilmselt kahekesi, sest Pariis pole väga Marvini linn. Hih, niii äge! Ja veel - ma pidin järgmine nädalavahetus Hannoveri, aga lükkasin selle hoopis 18-20 veebruari peale. Miks? Sest järgmine reede on ühe au pairi sünnipäev - kodupidu, jee! Ja laupäeval on SUUUUR lapsehoidjate pidu, soojendame kuskil pubis ja siis on klubisse minek(oeh, ma ei suutnudki sest pääseda, jaaaa, mina pean päris kluppi minema, et olla sotsiaalne), aga ma ei pea vähemalt kuidagi hakkama öösel koju hääletama või reisima, sest Kayla ja Kristen elavad mõlemad Frankfurdi kesklinnas ja on valmis mind omale võtma - nimelt on neil oma korterid pere poolt. Seega, saan vabalt võtta ja ei pea selle pärast ka muretsema, hihi. Suure lapsehoidjate peo osaline põhjus on selles, et Cameron - meie ürituste peakorraldaja, lahkub nüüd siit. Saksamaa otsustas, et ta on USAst juba piisavalt aega siin olnud ja viisa pikendamine ei tule kõne allagi. Läheb Sveitsi :) Seega, jee, palju plaane! Homme lähen Keylaga linna peale ja kui pühapäeval on ilus ilm, sõidame vist Kölni. Aga kahjuks lubab lund, vaatame, kuidas see välja kukub...
Nüüd õhtul tahan vaadata uuesti filmi "Coco enne Chaneli", sest see on lihtsalt niiiiii ilus film. Ausõna,aga eks te ilmselt juba teate :)
Üldiselt koosnevad mu päevad suurel määral ülikoolidest teadete ootamisest ja meilide refreshimisest. Ei, siiani ei lähe hästi - mulle oleks pidanud postiga tulema mingi welcome letter hiljemalt 2 nädalaga, esmaspäeval saab 2 nädalat täis ja hetkel pole neist küll ei kippu ega kõppu(hihi, mis väljendid). Seega, halb seis, aga loodame parimat!
Muide, ma unustasin eelmises blogis mainida, et meil on siin uskumatult soojad ilmad. Eelmine pühapäev sõin ma näiteks rõdu hommikust ja kodust välja minnes oli varjus 16 kraadi. oh, Ich liebe Deutschland!
Rääkides saksa keelest - siis appi, niiii lihtne on saada keel selgeks siin elades. Ma pean häbiga teatama, et ma ei õpi iga päev(või nädal, for that matter) sõnu pähe, aga päevast päeva Marvinit kuulates või telekat vaadates sõnad lihtsalt hakkavad külge. Endale tundub, et seis on heast natuke parem, aga eks vaatame, mis esmaspäeval öeldakse - nimelt lähen ma siis keeltekooli vestlusele, kus öeldakse, mis tasemele ma kvalifitseerun :)