Jõulud!

Hurraa - Frankfurdi lennujaam töötab taaskord täie võimsusega ja lende pole täna veel ära jäetud! Ma saaaaan koju. (Jah, ma tean, et homme on uus päev, aga ikkagi läheb hästi :)) Ja ma olen niiiiii tänulik, et te kõik mulle kaasa elate ja loodate ja küsite, et kuidas olukord on!
Ja mina nüüd just lõpetasin pakkimise ja ootan Marvinit koju - mul on nimelt vaba päev olnud, Marvin läks oma isaga jõulu shoppingule ja kinno.
Ja siis tahtsin mina täna vaadata headheadhead filmi, sellist, mis on ilus ja paneb tahtmatult naeratama ja leidsin ideaaaalse - kallid inimesed, millal vaatasite teie viimati mingit Disney multikat? Mina vaatasin täna Kaunitar ja koletist ja see oli nii ilus :) See algus, see Disney muusika, hihi. Kui toreeee :)
Ja video on Coca Cola jõulureklaam, sest see on ju lihtsalt nii klassikaline jõulu asi!

Ja nüüd ilusaid jõule ja eks ma siis uuesti kirjutan millalgi jaanuari keskpaigas, kui olen tagasi siin ja miskit on toimunud!

Ülehomseni

Mu kallid sõbrad,

Nüüd ongi jõul - igal pool! Meil siin kodus ja mu toas ja hinges ja südames ja igal pool. Isegi Marvin on rahulikum :) Ja meie Sabinaga saame nii hästi läbi, et peale vaevu 2 kuud siin elamist on kurb, et ei saa jõulude ajal temaga koos kokata või õhtul läbi valgustatud piparkoogilõhnalise linna koju jalutada. Aga ainult natuke kurb- sest tegelikult olen ju äraütlemata rõõmus, et koju saada!

Mu viimane nädal ongi olnud väga töine ja kiire. Nüüd on aga koolivaheaeg, mis tähendab, et Marvinil vaba voli vaadata telekat, mängida wii-d või mängida arvutiga nii, kuis ise tahab. Eilne päev mööduski kõikide nende elektrooniliste mängudega. Täna viisin ta sõbra juurde ja ise kuulan Chris Read - näete, video on üleval, kuulake teie ka :) Mina laulan ka nii siin praegu ise pakkides Sabina ja Marvinile kinke.

Mu nädalavahetus - laupäeval varajane jõulushopping ja siis koju Sabinaga küpsetama. Me tegime ise trüfleid - aega võtsid 4 tundi. Ei, olles täpsed - 4 tunni pärast tuli Elisa mulle siia järele ja ma lahkusin, Sabina jäi veel viimaseid asju ise tegema. Seega, jah, võtsid veel kauem aega. Aga see oli tore aeg - natuke meisterdamist jõuluses köögis. Meil oli endal küll jube lõbus :) Ja siis jah, õhtu veetsime Elisa juures, tal polnud kedagi kodus. Kokkasime ja jutustasime ja jalutasime nende koera. Elisa kodu on totaalne James Bondi loss - ma isegi ei hakka rääkima, et maja ees seisavad 4 autot kahele vanemale ja Elisale või et aias on tenniseväljak ja bassein lastele suuuuuur mänguväljak. Minu jaoks oli piir see, kui Elisa seisis välisukse taga ja avas koduukse näpujäljega. Ja siis sisse astudes läks muusika mängima, kuusel küünlad põlema ja esikus kõndides süttisid ja kustusid tuled nii, nagu kõndisid. Ja üldse oli see väga 21. sajandi (või 22. sajandi) maja. Elisa elab aias eraldi kahekorruselises majas üksinda ja oeh, nüüd olete ilmselt saanud pildi. Ja noh, ma ju tavaliselt ei ole see inimene, kellele sellised asjad muljet avaldavad - te peate siis aru saama, KUI eriline see ikka oli. Õhtu kõige naljakam osa oli see, kui me Elisaga testisime, kui sarnased siis soome ja eesti keeled ikka on. Tema sai aru mu KÕIKIDEST lausetest. Kõiki sõnu ei teadnud, aga mõte oli alati selge. Mina tabasin sõnu ja tegin vahet sõnadel lausetes, aga mõttest sain aru vahelduva eduga. Meil oli endal vägaväga naljakas seda testides. Elisa teadis ka seda, et paljud soomlased käivad Eestist siidrit ostmas koju :D Seega, kõik faktid klappisid :)
Pühapäeval oli mul TOEFL! Mis oli äraütlemata raske. Koosnes neljast osast - lugemine, kuulamine, rääkimine ja kirjutamine. Uskumatult raske oli lugemine ja selles ma ei tea, kui palju punkte ma üldse suutsin kokku kraapida. Arvutiga rääkimine oli ka natuke imelik ja loomulikult sain ma teemaks bioloogia või siis täpsemalt, et kuidas vihmaussid parandavad mullastikku - ma ei usu, et mu sõnavara(või teadmised) liiga laiad olid. Vähemalt sain ma kirjutada essee lastest ja spordi vajadusest, vähemalt millegagi läks hästi :)

Nii ja nüüd siis see mitte nii rõõmus ja tore koht - Euroopas on meil siin lumetormid, eksole. Ja kui te vaatate uudiseid või loete lehti, siis ilmselt teate, et kõige rohkem on see mõjutanud Frankfurti lennujaama, kus on viimased neli päeva ära jäetud iga päev 200-400 lendu. Kui see suurusjärk ei ütle midagi, siis äkki ütleb see, et lennujaamas magavad välivooditel 6000 inimest, kel pole mitte mingit aimu, millal või kuidas nad sealt minema saavad. Sest lisaks ilmale, otsustasid Frankfurdi Lufthansa töötajad streikida ja lisaks häkiti sisse(või jooksis maha, erinevad andmed räägivad erinevat juttu) Frankfurdi lennujaama pagasisüsteemi. Seega, algul lendas siinne pagas kontrollimatult mööda maailma ringi ja nüüd on see süsteem seisma pandud. Ja pühapäevast eilseni jäeti kogu pagas Frankfurti, kus on nüüd leebelt öeldes suur segadus. Nüüd hea uudis - ma ei lenda vähemalt Lufthansaga, vaid Finnairiga! Ja nüüd siis jätkan mitte-nii-heade uudistega. Nimelt lubab kohalik leht ja uudistekanal neljapäevaks meile tuult ja tormi siia, oh ei. Ei tea, mis saab. Minu mure on lisaks muule see, et kui siit minema saame ja ma jõuan Helsingisse, AGA hilinemisega, siis on Tallinna lennuk juba minema sõitnud, sest mu lendude vaheline aeg on 50 minutit, hõissaa. Ja see on viimane lennuk, mis neljapäeval tuleb Tallinna. Ja siiiis on jõulud, mis tähendab, et ei reede ega laupäev ei tule MITTE ÜHTEGI lennukit Tallinnasse Helsingist, tundub uskumatu, onju? Vot, selliseid uudiseid olen ma siin järjest teada saanud, heh.
Aga ma usun mõttejõudu ja jõuluimedesse! Ja ma olen nüüdseks otsutanud, et ma siiski tulen neljapäeva õhtul koju ja 00.20 maandun Tallinnas, nomatterwhat! Jah, ilma pagasita ilmselt, aga vähemalt ma sain enne teada, et pagas ei tule ja panen kampsuni ja 2 pluusi käsipagasisse :) Väga kurb oleks seda saada teada alles Tallinnas. Ja kui ma isegi jään Soome hiljaks, siis eeldusel, et reedel pole tormi(mida ilmateade otse loomulikult lubab Tallinnasse) sõidavad Tallinki laevad. Ja saangi veeta öö ilusas hotellis Helsingis ja reedel esimesel võimalusel koduse laevaga koju loksuda. Ja see variant, et siit ei tulegi lennuk välja - see variant puudub(minu maailmas).

Seega, ilusat jõulu ja hoidke mulle pöidlaid-varvaid ja muid näppe, et ma ikka kindlasti koju saaksin! Sest ma ju niiiiiiiii tahan ja ootan :)

viimased pingutused

Hei, ma ei tea, miks kõik viimased korrad on nii läinud, et jõuan blogitama alles siis, kui sõbrannad juba karjuvad mu peale, et olen neid taaaaskord üle nädala ignoreerinud - jah, ma nüüd kirjutan blogi ja hoian teid kursis :)
Igatahes, mul oli eelmine nädal taaskord väääga pikk nädal ja see nädal on veel pikem. Ja siis noh - järgmine nädal on üldse maailma kõige pikem. Järgmine nädal töötan vist vähemalt 10h tööpäevi iga päev - näete, nagu Sveitsis. Aga pole hullu, see on selleks, et Marvinil on koolivaheaeg ja me juba oleme teinud plaane, et ükspäev kinno ja Pizzahuti ja teine päev Frankfurti jõuluturule ja üks päev tahaks veel Darmstadti uute ja suurde veekeskusesse minna. Seega - meil on vabad käed ja plaane palju, usun, et tuleb lõbus nädal. Plus eile teatas Sabina, et ta leppis Frankiga kokku, et too tuleb järgmine neljapäev kell 5 siia, et korjata mind ja Marvinit peale ja viia mind lennujaama :) Jeeee, sest 9 päeva pärast kell 19.30 istun mina Finnairis ja kiman Eesti poole. Oeh, see aeg tundub nii kaugel - ma lihtsalt ei kujuta ette enam, et ma tagasi Eestisse tulen või kuidas see olema hakkab ja üldse, aga can't wait!
See nädal on meil lisaks pikale töönädalale siin kodus laatsaret avatud. Nimelt oli Marvin eelmine nädal täitsa haige ja nüüdseks peaaegu paranenud, aga üleeile jäi Sabina haigeks. Ja siis eile oli ta kodus, mis tähendas minu jaoks täiskohaga hooldaja tööd. Marvinile kooli vastu, temaga koos ühte apteeki, kus vajalikke asju polnud, siis teise apteeki, mis oli suletud, siis kiiresti pagariärisse, sest Marvin oli juba näljane ja närviline kõndimisest, talle kiirelt sai kätte ja kolmandasse apteeki - jess, kõik olemas. Koju, hakkan süüa tegema, enne keedan Coldrexi Sabinale, samal ajal üritan Marvinile oma keeleoskusega teha selgeks, mis on paarisarvud jne. Õnneks päev läks ilusti ja Sabina oli ülivägatänulik :) Täna läks ta juba tööle tagasi ja mina olen veel õnneks terve, parem oleks, et see nii jääb...
Eile üritasin ma taaskord minna kinoklubisse, aga nähes Sabina tervist, ma isegi ei hakanud küsima, et kas võin, sest teadsin, et ta oleks lubanud, aga tal oli eile silmnähtavalt halb olla. Noh, alati on olemas järgmine esmaspäev.
Mu nädalavahetus möödus üsna rahulikult, reede õhtu veetsime Sabinaga saksa superstaari saate poolfinaali vaadates. Teate, nad on kõik siin niiiiiiii head lauljad ja ilusad ja imelised, et väga kurb oli, et keegi pidi ära minema. Ja laupäev möödus mul TOEFLi testiks õppimise meeleolus. Ja pühapäeval kohtusin Synovega Frankfurdis. Otsustasime minna algul botaanikaaeda, kus pidavat olema väga suur ja ilus jõuluväljapanek. Ja oligi - ma üritasin paar pilti ka teha ja siis teile näitamiseks panna, aga kahjuks need minu paar pilti muidugi ei anna edasi seda emotsiooni, mis seal oli - üliilus oli! Seal oli nii palju erinevaid jõuluruume - põhjamaa jõulud, aafrika jõulud, california jõulud jne. Ja siis me Synovega, kes on pärit Norrast, arutasime, et palmi otsa riputatud jõulukuulid pole ikka mingid jõulud. Ja särasime, et mõlemad koju saame jõuludeks, hihi. Tema, õnnelik, saab küll juba see reede minna, aga siis pole ka enam palju jäänud mul. Ja peale botaanikaaeda otsustasime süüa kiire salati Vapianos ja õhtupooliku jõuluturul veeta :) Näete, ühele pildile sain ka Synove, kes üldiselt keeldus piltidel olemast, aga seda ta õnneks ei märganud, hihi.
Ja nüüd see nädal on vist neljapäeval aupairide suur ühine hõõgveini joomine Frankfurdis - viimane üritus sel aastal, sest pea kõik peale USA tüüpide lendavad jõuludeks tagasi koju. Ja seega, neljapäevasele üritusele on väga plaan minna, sinna pidi vist isegi seekord 3-4 uut inimest tulema, don't want to miss it!
Ja noh, polegi hetkel rohkem uudiseid. Et näeme siis juba 9 päeva pärast Eestis :) Ahjaa, ja siia üks pilt mu armsatest õdedest-vendadest, kes käisid metsas lume alt meile koju kuuske kaevamas, jee :)

weekend with sis and dad

Istun tee ja Kalevi shokolaadiga oma toas. Saatsin paar tundi tagasi lennujaama Britu ja issi. Naeratan ja mõtlen, et mul oli imeline nädalavahetus.
Mu nädal oli pikk ja täis vaid tööd - töötasin 2 korda enam kui enamik nädalaid, aga ise nautisin iga hetke. Saame Marviniga nii hästi läbi, et töö ei anna töö mõõtu väljagi :) Neljapäeval oli Saksamaal suuuuur lumetorm, seega lennuk Eestist jäi 2h hiljaks. Kohtusime Frankfurdis alles kell 11. Oh, niiii tore oli. 3 kuud oli möödas, aga kõik oli ikka sama. Imeline :) Läksime veel ühte pubisse veidiks istuma, sest niiiiiii palju oli ju ikka rääkida vaja. Brituke küll peaaegu magas seal, aga koju ei tahtnud ka minna :) Ja lõpuks saime 2 paiku alles magama. Järgmine hommik tegime tüdrukute hommiku kodus - keetsime teed, sõime emme tehtud kooki ja mängisime kaarti ja naersime hästi palju, oh, niiniiniiiii tore oli. Ja siis läksime Marvinile kooli järele, ta oli algul väga häbelik ja peitis end ainult minu selja taha, aga tunni pärast olid nad juba suured sõbrad. Me siis otsustasime mängida mingit lauamängu kolmekesi ja kui ma läksin oma tuppa korraks, siis need kaks ostustasid omavahel inglise keeles suhelda :) Marvin on lasteaias natuke õppinud ja Britu nüüd alustas koolis, hehe! Tore oli kuulata ja nad isegi jõudsid kokkuleppele. Õhtul läksime taas Frankfurti issiga kohtuma. Käisime jõuluturul, mis oli tõesti pimedas veeeeeeeeeeeel ilusam kui valges. Ja rahvast oli ka niiiiiii palju kui...kui...kuii oeh, ma ei oskagi öelda. Aga väga palju! Seejärel suundusime Vapianosse veini ja pastat nautima. Ja õhtu lõpetasime mingi pubis, kus Britu taaskord võitles iseendaga, et mitte laua taga magama jääda - aga ei saanud ju varem koju minna, iga hetk issi ja Brituga tuli ära kasutada :) Ja laupäeval läksime kohe hommikul Frankfurti - käisime jõuluturul, Britu sõitis karusselliga, meie hõõgveinitasime ja elasime beebile kaasa. Seejärel jalutasime linna peal, käisime poodides, hingasime sisse jõuluhõngu ja nautisime kõike maksimaalselt. Pärastlõunal võttis Sabina meid peale ja läksime Karlsruhesse- 80 km kaugusel olev veiniküla. Algul sõime mõnusa õhtusöögi ja seejärel läksime veinilokaali. Iiiiimearmas koht - sel hetkel hästi jõulune ja proovisime erinevaid veine ja lõpuks ostsime ka mõned klaasid - parimatest parimaid veine :) Õhtu läks justkui lennates - Marvin ja Britu olid justkui ammu juba sõbrad olnud. Terveks õhtuks oli tegevust! Ja meie issi ja Sabinaga jutustasime niisama - saksa keeles. Oh, ma suudan osa võtta saksakeelsest vestlusest - äraütlemata uhke tunne oli eile. Täna tegime Langenis hommikuse brunchi üheskoos. Tunne oli jõul ja rõõmus. Siis sõidutasime issi-Britu lennujaama. Marvin teatas, et tal oli väga tore ja et temal hakkab 2 nädala pärast koolivaheaeg - et nad võiks siis tagasi tulla :) Ja kui ma seletasin talle, et nad ei saa, sest isegi mind pole siis enam siin, muutus ta väga kurvaks ja ei saanud aru, miks ma kogu jõuluajaks pean Eestisse minema. Sest tema olevat juba ammu mulle kinki teinud ja mõelnud ja tal oli plaan see jõululaupäeval mulle üle anda :) Oh, nad meeldivad mulle nii väga! Ja siis leppisime kokku, et teeme 19 detsember peale minu TOEFLi testi ühise jõulusöögi :) Ja vahetame vist ka kinke - kuigi mina tahtsin nende pakid kuuse alla jätta.
Ja nüüd on mul 14 tööpäeva jäänud ja 18 päeva Eestisse tulekuni. Ja see on ju kohe!
Ahjaa - ma sain Eestist paki kommide ja shokolaadide ja jõulutundega. Aitäh emme ja vanaema!

Ja pilte on palju ja kõik on sellest nädalavahetusest! Hurraa!

winter wonderland

Ma peaks olema praegu paljude uute inimestega tutvumas ja kinos. Nimelt liitusin ühe kinoklubiga. Käime iga esmaspäev Sneak Preview'sid vaatamas, mis tähendab, et maksama pool kinopileti hinnast, aga ei tea, mis filmiga on tegu enne, kui saalis istume. Ja Scarlett(oh, nii romantiline nimi) ütles, et seal enamik kordi näidatakse häid filme, ainult 2 korda on väga halvasti läinud - üks kord loll komöödia ja teine kord verdtarretav õudukas. Tundub, et meie arvamused filmidest selle kokkuvõtte järgi langevad kokku, jee. Aga kurb on see, et me kohtume kell 8 Frankfurdis ja esmaspäevad on mu nädala kõige pikemad päevad - Sabina ei jõua pea kunagi enne pool 8 koju. Ja kuna meil on täna terve päeva lund sadanud, siis loomulikult oli ka liiklus kaos ja Sabina jõudis alles veidi enne kella 8. Seega - minu minek jäi ära. Loodan, et järgmine nädal jõuan.
Aga vähemalt oli päev tore - möllasime 3h Marviniga lumes ja pilt ka ilmselgelt seal tehtud :)) Ja siis tulime koju ja ta otsustas, et on jalka mm-i finaal Saksamaa vs Eesti. Mina pidin kandma Eesti kindaid ja salli ja tema Saksamaa pluusi. Loomulikult Saksamaa võitis.
See nädal töötan ma üldse vägavägaväga palju enda kohta siin. Homme pean kell 7 tõusma(tavaliselt teisipäeviti 14 ja muudel päevadel 11) ja Marvini valmis aitama ja kooli jalutama. Ja homme jääb ära 3h jalka ja pean talle 12 kooli vastu minema ja Sabina ei jõua koju enne kella 8. No tuleb pikk päev. Ja siis sain veel teada, et kolmap-neljap-reede ei tule Frank Marvinile järele, mis teeb mu tööpäevad kolmap-neljap 2h pikemaks ja reedel 4h pikemaks - mis on topeltkurb, sest lisaks pikale tööpäevale tuleb mul ju Eestist neljap issi külla ja siis ei saagi reedel poolt päeva temaga tsillida. Küll aga on meil nädalavahetus! Ja kuna meil siin lumine ja ilus, siis Marviniga mängimine ei lähe küll stressirohke töö alla kirja, vastupidi! Endalgi lõbus :)
Ja ma andsin kingid Sabinale ja Marvinile üle - Sabina ütles, et kommid on ülihead ja ta loodab, et Marvinile ei maitse, siis saab kõik omale, hihi.Ja sokid tegid talle vist tõesti siiralt head meelt..küsis veel üle, et kas tõesti käsitöö ja kuidas jne. Ja Marvinil oli salli üle nii hea meel, et tahtis kohe pilti teha salliga ja siis helistas isale, et sellest rääkida. Ja täna kooli vastu minnes, avastasin rõõmuga, et tal sall kaelas :)
Me leidsime omale uue kodu :) Jeeee - Langenis, mis on ülihea, sest siis ei pea Marvin kooli vahetama - tal lihtsam ja minulgi. Ja kodu on maja aiaga, vägaväga palju ruumi meil. Mina saan omale katusekorruse suuure toaga ja eraldi wc/vannitoaga, oh, kõlab nagu palju privaatsust. Ja ruumi, et sõpru külla kutsuda - SÕBRAD, TULGE KÜLLA! Mis tuletab meelde veeel ühe uskumatult ägeda uudise - Maarja tuleb mulle veebruaris külla 5(!!!) päevaks, oh, can't wait - kvaliteetaeg Volliga :)
Nädalavahetus oli mul supppppppper! Reede õhtul jutustasime tunde ja tunde Sabinaga. Väga mõnus oli. Ja laupäeval käisin Frankfurdis Eniga - külastasime tasuta 3 muuseumit - karikatuuride muuseum, mis oli vägaväga äge. Seal oli parajasti muusikute väljapanek ja seal olid Elvisest ja Armstrongist ja Beatles'itest ja Jacksonist ja veel igast muusikute pilte :) Väga fun! Ja siis Dom museum - kohustuslik tundus kuidagi. Linna peakirik ja nii ikkagi. Ja siis ajaloomuuseumit, aga see polnud nii igav ja mitteminulik, kui tundub. Seal oli teatri- ja filmiajalugu. Mõnusad mustvalged fotod ja hästi hea õhkkond. Seega - muuseumite linnuke kirjas. Ja siis loomulikult ülejäänud osa päevast veetsime jõuluturul. APPPPI! See on vähemalt 4 korda suurem kui Tallinna oma. Ja niiiniiiiniiiiiiiiii ilus - ma arvan, et üks ilusamaid kohti, kus ma käinud olen. Mul tekkis seal rohkem jõulutunne kui Rovaniemis(jõuluvanamaal). Ja ostsime siis hõõgveini ja piparkooke. Ja kuulasime erinevaid jõululaule ja lapsed sõitsid karusselli peal ja kilkasid nii rõõmsalt - oleks isegi läinud, kui ma niiii väga karusselle ei taluks. IDEAALNE! Mul olid väga kõrged ootused sellele laadale ja siis see suutis need ületada, uskumatu. Ma tahaks tuua teile need lõhnad, helid ja emotsioonid Eestisse, aga ma tean, et ei saa :(

Nüüd ma lähen voodisse, sest homme on ju pikkk tööpäev ja ma ärkasin täna kell 8, et olla töökas ja õppida saksa keelt. Muide, sõbrad, mul on uus vaimustus - seekord Merit Raju raamatust "Hingele pai". Kõik minu punktid sellele raamatule!

Näeme 24 päeva pärast Eestis :)

hõissa, jõulud

Heiii,

mul on nii palju häid uudiseid jälle. See nädal oli tegelikult hullumaja, ma suutsin püüda toidumürgituse ja eilsest-üleeilsest mäletan minimaalselt, aga vähemalt olen nüüd taas inimene ja tunnen end hästi. Ja taaskord on reede, hõissaaa :) Lisaks, kui ärkasin eile õhtul kell 9, oli mu ukse taga kiri, et mulle on pakk tulnud! Jeeee - lõpuks ometi sain emme saadetud paki kätte, mis oli täis kalevi komme, suitsujuustu ja niiiii palju häid raamatuid, et ma ei tea, millisest pihta hakata. Ilmselt Remarque'ga või siiski Marie Underiga, oh, ma veel otsustan :)) Plus finally ka kingitused perele, ma veel pole saanud neid üle anda, sest neid pole kodus, aga ma loodan, et neile meeldivad, oh palunpalun meeldige. Mul on Sabinale Eesti villased sokid ja Marvinile Eesti jalka sall, see fänni oma :) Plus suuuur karp eesti pralineekomme, nämm. Ja see pakk, mille ma nüüd hommikul ära tõin, on juba mu tuju heaks teinud.

Plus, ärkasin hommikul üles, oli juba hea tunne, sest mul polnud halb olla ja ma olin suutnud terve öö magada, jeejee. Ja siiiiis lükkasin kardinad eest - MEIL SAJAB LUND! kui toree, arvestades, et siin sajab lund üldse väga harva ja seda ka tavaliselt jube külmadel jaanuariöödel, aga ei, nüüd sajab detsembris, mul on meel hea!

Ja siis tegime Sabinaga nädala algul pikema ülevaate minu esimesest kuust, see oli minu idee, sest ma hakkasin muutuma murelikuks, et ehk teen midagi valesti, kuna Sabina on ikka suht vaikne ja kartsin, et see minu vastu suunatud. Aga oh üllatust, sain hoopis teada, et ta on väga rahul minuga ja ütles, et tal on tunne, et Marvin pole ühegi au pairiga nii väga oma aega nautinud, sest me oleme juba kuu ajaga rohkem mänge koos välja mõelnud ja rohkemates kohtades käinud, kui eelmise lapsehoidjaga 3 kuuga või üle-eelmisega aastaga. Ta ütles, et tal hea meel näha, et me saame hästi läbi ja et Marvin räägib minust vaid kui ülivõrdes ja ta on mu väga kiiresti pereliikmeks võtnud - poes käies ostab alati kõike topelt, et üks ikka mulle. Seega, mul läheb väga hästi. Eks ma ise tõin välja selle, et keelega pole ikka väga lihtne - eriti, kui on kiire või kui Marvin on pahas tujus või tal on ruttu midagi vaja ja siis ma ei saa aru, siis ta saab ikka vahel kurjaks, aga Sabina ütles, et eelmise lapsehoidjaga tõi Marvin välja selle, et nad ei saa keeleliselt hakkama, aga hetkel pole seda kordagi maininud, et ilmselt on see olukord tema jaoks põnev - ma üritan kogu aeg muuta seda mänguks ja tekitada Marvinis tunde, et tema on see tark õpetaja, ilmselt töötas :) Aga et mitte kõike liiga lilleliseks muuta - teistel lapsehoidjatel(vist umbes kõigil, keda ma tean) on palju rohkem jamasid. Rootsi tüdruk juba kolis koju tagasi, Norra oma kolib jaanuaris, Ungari oma otsib uut tööd siin, kui ei leia, kolib ka jõulude ajal Ungarisse tagasi ja nüüd sain teada, et Soome tüdruk pole ka rahul ja mõtleb tagasi kolimisele. Mis on vägaväga kurb, esiteks, ma tean, KUI keeruline ja stressirohke see perevahetusprotsess on ja teiseks on kurb, et kõik sõbrad, kelle leidnud olen, minema kolivad. Sabinale rääkisin ka murest, ta oli niiiii armas - ütles, et ta võtaks omale teise au pairigi, aga tal lihtsalt pole tuba, kuhu teda elama panna. Ta ütles, et kui veebruarist alates kellelgi taas selline mure on, siis ma räägiksin, et võib sellele mõelda, ta ei taha, et au pairid siin muretsema peavad. Mis on uskumatult suur vastutulek tema poolt, arvestades, et siin peres on vaevu tööd piisavalt minugi jaoks, ma ei tea, kui väga meil teha oleks, kui siin 2 au pairi elaks :) Aga igal juhul väga tore temast! Ja siis jäime niisama jutustama ja ma sain järsku aru, et ta on minust täpselt sama palju vanem kui mina Britust :) Mis on naljakas, aga äge! Tsau Britu :)

Homme kohtun Eniga, Frankfurdis on homme kõik muuseumid tasuta. Mõtlesime, et lähme vaatame mõned üle ja siis sööme kuskil lõunat ja õhtu veedame Frankfurdi jõuluturul, mis on avatud ja nüüd ka lumine täies hiilguses. Pilt on siis ka Frankfurdi jõuluturust, ilus, onju? Jee :)
Ja pühapäeval saan vist Elisaga kokku ja kuulen tema jamadest perega ja vägaväga loodan, et ta nüüd lahkuda ei otsusta.

Ja nüüüüüüd ma lõpetan, et koristada kiirelt oma tuba ära ja siis äkki piiluda mingisse raamatusse enne, kui Marvinile kokandustundi järele lähen :)

Ilusat jõuluaega!

...peale pikka pausi

Heii,

Ma sain eile väga mureliku kirja ühelt teist :) Kes oli niii mures, et eelmine kord, kui nii pikk vahe blogisse sisse jäi, siis ma teatasin, et hakkan peret vahetama ja kõik on halvasti. Seekord ei ole midagi halvasti, kõik on ikka hästi või veel paremini. Elu on ilus, kohe on jõulud ja muidu on ka kõik äge.

Ma olin nimelt siin vahepeal nädal aega üksi kodus ja nautisin seda 100%. Eelmine reede oli kodune - saatsin lapse kell 3 isa juurde ja ise kappasin poodi. Ostsin head ja paremat koju ja tegin eesti sõbrannadega kokku 5h skaipi :) Ja laupäeval ja pühapäeval skaipisin ka veidi inimestega - jube äge eesti tunne oli. Kõik siinsed sõbrannad olid kuskil ära või pidasid hostpere sünnipäevasid jne. Ja meil oli siin mingi kuumalaine - 23C ja päike, pole paha. Ja töötanud olen ma endiselt väga vähe - see nädal töötasin vist kokku alla 10 tunni, hehe. Aga see on olnud väga kasulik mu keelele, sest lõpuks ometi olen ma hakanud iseseisvalt regulaarselt saksa keelt õppima. Ja läheb hästi. Mu keel on endiselt algeline, aga vähemalt saan ma nüüd midagi räägitud ja kuidas hakkama. Mul on küll sõnavara veel väga väike, aga vähemalt saan ma nüüd jutust enamvähem aru ja märkan, mis sõnasid ma ei oska, aga see pole enam nii suur probleem, sest ma suudan lausetes sõnasid eraldada :)
Täna ma vist kohtun ühe norra aupairiga, keda pole veel kordagi näinud, aga tundub ülitore. Meil siin taas ilus ilm ja ta elab mul suht lähedal, seega mõtlesime, et võib olla vahelduseks ei lähegi Frankfurti, vaid lähme hoopis ratastega sõitma. Homme on Harrrrrry Potteri päev, can't wait. Ja ma lihtsalt ei tohi seda maha magada see nädal, sest järgmisest neljapäevast on ju isegi HP saksakeelne siin. Ja pühapäeval on väike võimalus, et võib olla lähen Neuschweinsteini, ma niiii tahaks, aga see sõltub ilmast. Ei viitsi 3h autosõitu ette võtta, kui lubab vihma. Seega, eks paistab, mis saama hakkab, aga ma olen kindel, et äge nädalavahetus tuleb.

Plus veel häid uudiseid - nimelt sain teada, et 2-5 dets tuleb isssssi siia, hurraa! Ja siis on meil siin juba väga jõulud ja plaanime külastada jõuluturgusid ja nautida siinset jõulu, ma niii ootan! Ja lisaks leidsin ma interneti lk, kus on niiii odavad lennud. Näiteks siit Rooma on nädalavahetuseks 22 eurot ja nüüd plaanime Elisaga minna vist jaanuari lõpus nv-ks sinna, aga ei ole veel midagi kindlat. Ja siis rääkisin Olaga üks päev ja mainisin, et Frankfurt -London-Frankfurt on siit 19 euri. Ja ta oli niiii in ja tahtis väga ühineda, seega ilmselt teeme ka selle teoks, hetkel on plaanis veebruar, aga ma ei tea, kas see töötab, sest meil siis kolimiskuu siin ja vb pole aega reisida. Kui see ei tööta, siis ilmselt mais. Plus on mul piletid Itaaliasse nädalaks märtsi lõpus. Lumelaua-/gurmeereis perega, hurraa! Ja tegelt on veel aprilliks ka igast reisi plaane, aga neist kunagi hiljem :) Seega, mu elu on ILUS!

Ahjaa, see nädal käisime Marviniga raamatukogus, veetsime imelise pärastlõuna seal. Niii tore oli, tema istus kott-toolis ja luges ja luges ja luges. Ja mina algul kappasin peata ringi mööda raamatukogu ja uurisin saksakeelseid raamatuid - ainsad ingliskeelsed, mis leidsin, olid Harry Potterid. Ja siis leidsin filmide osakonna, neil on seal täitsa vaadatavaid filme. Ja siis rääkis mulle üks tüdruk seal, et nad plaanivad kevadel oma filmiosakonda laiendada Euroopa filmide arvelt, superluks! Ei tea ainult, kas mina siis enam Langenis elan või kolin ikkagi Frankfurti. Igatahes, siis rääkisin talle oma murest, et ingliskeelseid raamatuid tahaks, aga ei leia. Ja siis ta juhatas mu ühte tagumisse raamatukogu nurka, kus oli riiul täiiis inglisekeelseid raamatuid! Hurraa, hurraa! Kahjuks oli neid küll piiratud koguses ja paljud sealt juba loetud mul, aga siiski - oli veel ka neid, mis olidki mul ammu nimekirjas "Varsti-plaanin-lugeda". Seega, hea päev!

Pilt on tehtud juba paar nädalat tagasi, meil oli kodus igav ja mõtlesime telgi püsti panna koridori :D Ja siis noh, kui juba telk püsti, võiks ju midagi sissegi panna. Ja siis vedasime ta tekid-padjad ja kaisuloomad ka sinna. Võtsime pakki M&M'si komme ka kaasa ja istusime telgis pool õhtut, hehe :)

Ma nüüd edaspidi üritan teid sagedamini kursis hoida, aga midagi ei luba. Ahjaa, lisaks sain ma ka peapesu üks päev selle eest, et puhkuse sissekanne siiani tegemata :D Ma ei teagi, kas seda enam väga mõtet teha on?! Enivei, loodan, et Eestis on ikka lumine ja ilusat nädalavahetust :)
Teie Triinu

lapselausuja Triinu

Ja algas kolmas nädal siin - äge! Niiviisi, ma nüüd tahan teile igast jutte kirjutada, aga ei tea, kust peale hakata. Mul oli ÜBERlahe nädal! Tööpäevad läksid mööda nii kiiresti, et ei märganudki. Kuigi noh - neljapäeval oli tööpäeva jooksul küll tunne, et see ei saagi kunagi läbi. Ilmselt selleks, et teadsin, et õhtul on pidu ja me ei läinud kordagi kodust välja - see tegi olukorra igavamaks. Igatahes, alustan siis neljapäeva õhtust - pidin kohtuma enne Eniga ja jooma ühe kakao, tal peres mingid meeletud jamad ja siis ta oli täiega endast väljas ja ei tahtnud üldse tulla, aga ma ikka tegin selgeks, et see on hea mõte. Igatahes, olin rongis, kui helistas Eni, et ta ikka ei tule, sest hostema ütles, et see pole hea mõte ja ta väsind, Eni võiks lapsed voodisse panna jne. No tore! Nii ma siis olingi tunni varem Frankfurdis ja mõtlesin, et jalutan rongijaamast bowlingu kohta ja saan seal varem tsillida. Jalutuskäik, mis pidi kestma max 10 minti, oli veninud juba 40 minutiseks üks hetk. Sain aru, et on jama ja küsisin kohalikelt, et mis värk on ja keegi polnud üldse sellest tänavast kuulnudki, kus bowling pidi toimuma. Ka kaart bussipeatuses ei omanud sellist tänavat. (Isssssand, mu eestikeelsed laused on kohutavad) Õnneks helises siis mu telefon ja Elisa teatas, et on peaaegu kohal ja kaugel ma olen. Mina olin täiesti eksinud, aga õnneks Elisa navi abiga suutsime mu asukoha tuvastada ja ta korjas mu peale. Jõudsime lõpuks bowlingusse poole tunnise hilinemisega. Õnneks oodati meid õues ja kõik läks sealt edasi aint hästi. Meid oli 9 ja võtsime 2 rada. Mina jagasin rada Hannaga Kanadast, Leonaga Rootsist ja Marioniga Prantsusmaalt. Ma võitsin meie rajal. Hurraa! Teisel rajal olid Elisa, Amy Kanadast ja Dashiell, Cameron ja Kristen USAst. Peale mängu läksime pubisse edasi jutustama ja tsillima. Sain teada, et Leona elab minust 10 minuti kaugusel näiteks - äge! Ja üldse oli nii fun koos - usa tüübid on täiega kihvtid. Ja meil suured kohtumised iga teine neljapäev. Sagedamini lihtsalt väiksemad istumised vms. Ja järgmine suur kohtumine on ühine Harry Potteri vaatamine! JEEEEEEEEEEEEEE! Nii lahe! Igatahes - õhtu oli super. Ja pikk - jõudsin koju alles enne 2. Ja seda ka selleks, et teadsin, et järgmine päev on nädala pikim tööpäev. Õnneks oli lihtne päev, polnudki väga vaja võimelda - 2h puslet jne. Reede õhtu veetsin skaipides - tervitused Kaisale! Ja eile otsustasime Eni ja Elisaga teha kiire shopingu. Kohtusime kell 12 Frankfurdis. Läbisime ühe kaubamaja ja avastasime, et kõigil on kõhud tühjad. Mõtlesime leida Subway või mõne muu kiire koha ja midagi kiiresti süüa, et jätkata shoppingut. Hoopis jäi meie teele üks itaalia restoran, mis nägi jube ilus välja ja toidud olid odavamad kui mäkis. Istusime hoopis sinna maha ja tellisime omale pastad ja rukolasalatid. Nämmnämm! Ja saime nii mõnusa jutu peale, et järsku avastasime, et oleme juba 2h kohvikus veetnud. Kiirelt arve ja uuesti teele! Ja nii veetsime veel 3-4h shopates, kuni avastasime, et väljas on pimedaks läinud ja poode hakatakse sulgema. Tegime veel ühe kiire istumise kohviga ja läksime laiali. Õhtul olin täitsa kutu ja hakkasin blogi kirjutama, aga ei jõudnudki sellega kuskile.
Täna ärkasin peale 12 pannkoogi lõhna peale - nämmm, Sabina tegi ise suuri pannkooke - jah, see on hea üllatus, sest Sveitsis sõin neid valmis pulbrist ja need olid paksud ja halvad. Sõime kõhu täis pannkooke - jutustasime Sabinaga, megamega hästi saime läbi täna! Ja siis mõtlesime, et ei tee midagi, tsillime niisama kodus ja siis helistas Sally, Sabina parim sõbrants, ja küsis, kas me tahame teha väikse kino ja kohviku. Muidugi tahtsime! Niisiis, 10 minti aega riietuda ja hopp, autosse! Saavutasime kiirteel minu uue rekordi - 204 km/h. BMW pidi aga hoopis rohkem välja võtma - we'll see :) Kino oli üliüliülinunnu! Ma sain aru umbes poolest jutust või veits vähemast, aga kogu pointist, noh, lastefilm ju siiski :) Ja just siuke minulik - loomad ja vesi ja loodus ja öko teema, oh, mull meeldis meist viiest kõige rohkem. Ja siis läksime Pizzahuti sööma, kus ma sain oma Saksamaa esimese Caesari salati, hurraaaaa! Nii nämm oli. Magustoiduks sõid kõik donutseid, aga mina turistina otsustasin siiski kohaliku apfelstrudeli kasuks, see on ikka maailma parim magustoit siin. Ja siis kimasime koju, kus autos Sabina mind üllatas IMELISE uudisega - nimelt tuleb Broadway detsembriks Frankfurti, mängivad Cats'i. Sabina tahaks minna vaatama ja küsis, kas ma tahan ühineda, et teeks kahekesi tüdrukute õhtu! mis küsimus! Muidugi ma tahan! Ma olen nüüd niiii excited, Sabina uurib homme pileteid ja siis saan teada :) Jeeeeeeeee!
Vot siuke nädal. Homsest hakkan taas tööle, aga mul pole midagi selle vastu. Marvin on tore ja kõik on tsill. Teisipäeval teeme au pairide hommikusöögi Frankfurdis, sest meil kõigil 12-13ni vaba(mul 15ni, hehe). Oh, jess, elu läheb käima! Ja üldse pean ma veel 7 nädalat töötama ja siis tulen Eestisse :)
Ahjaa - pildid on eilsest shoppamisest ja neljapäevasest bowlingust.

totaalne muutumine - triinu elu eri

Ja olemegi taas teisipäevas- mu selle nädala lihtsaim päev. Tööd alustan kell 3 alles. Küll aga suutsin kell 8 ärgata, sest päike paistis silma - ei olnudki kurb, et pidin tõusma.
Mul on seljataga imeline nädalavahetus - laupäeval läksin Frankfurti - pidin kohtuma veel 2 aupairiga. Algul sain kokku Eniga, kes on Ungarist ja täiega tore. Me polnud kumbki varem Frankfurdis olnud ja ei teadnud, et mida teha või kuhu poole suund võtta ja otsustasime Olga ära oodata. Kohtusimegi temaga ja kuna ilm oli imeline ja me olime mõnusa jutusoone peale sattunud Eniga, otsustasime algul veel tunni või paar kohvikus jutustades ja kuulsat õunastruudlit süües ja siis edasi minna turistitama. Olga polnud väga vaimustuses, aga mis tal üle jäi :) Leidsime ilusa välikohviku peatänava ääres, kust tellisimegi oma kakaod ja pirukad ja jutustasime. Imeline aeg! Järsku hakkasid igal pool ümber sõitma politseid ja hull kisa hakkas - me ei saanud aru, mis värk on. Ja üks hetk nägime ühelt poolt marssimas meeeletut inimmassi - tuli välja, et see oli mingi suur ja ammu planeeritud protest. Ma ei saanud täpselt aru, et kes protestisid, aga mingi inimrühm oma õiguste eest Saksamaal - ma ei teagi nüüd, et kas see oli mingi usuline rühm või kes, aga nad olid väga lärmakad ja neid oli väga palju. Üritasin teha videot, aga politsei oli 2 sek-ga mu juures ja keelas selle ära, hmm. Ja siis me istusime niisama vaikuses ja üritasime mõista, aga nende plakatid olid ka mingis x keeles, mis ei tuletanud mulle ühtegi keelt meelde. Igatahes, kui nemad olid möödunud, otsustasime minna vaatama raekoja platsi jne, et Frankfurdi turisti linnuke kirja saada. Enile helistas siis veel Karina, kes on ka au pair. Ta tuli koos Annaga ja nad ühinesid meiega. Veidi hiljem ühines meiega ka Daria, kes on samuti aupair muidugi. Ja nii me siis tsillisimegi terve laupäeva suuure aupairide rühmaga ja nautisime elu. Ma olin seltskonnas vägaväga kindlalt kõige noorem - järgmine oli nimelt 23 :) Ja ma olin ainus, kes ei omanud veel bakat. Nemad kõik olid otsustanud baka ja magistri vahel aasta vabaks võtta ja tulla siia. Aga jubetore oli - eriti Eni ja Karina - nad on super! Ja siis järsku oligi kell juba 8 ja otsustasin koju minna, sest natuke oli veel peas mõte, et õhtul ju kohtumine teiste aupairidega Halloweeni peol, aga loomulikult peale pikka päeva linnas, oli koju jõudes selline väsimus, et vajusin diivanile ja ei jaksanudki sealt enam tõusta. Pole hullu - see teine au pairide seltskond on väga aktiivne ja nendega meil juba bowlingu õhtu ülehomme, jeee. Kuhu tuleb ka Elisa, kes on soome aupair. Ma ei ole teda veel küll kohanud, aga kuna ta on päris Helsingist, siis on peaaegu tunne, nagu oleks keegi kodust ja nüüd oleme pea iga päev kirjutand :) Ja tal pole ka veel bakat - hurraa :D
Seega - elu on siin väga kiiresti käima läinud ja aupaire on siin tõesti vägaväga palju, mis teeb elu lihtsamaks. Ja lugesin üks päev siinsete suurte jõululaatade kohta, tunduvad niiii armsad, et tahaks kohe praegu juba jõule. Kuigi iga päevaga lähevad meil siin ilmad ilusamaks ja päike soojemaks - jääb mulje nagu kevad oleks, vaid värvilised lehed reedavad tegeliku aastaaja.
Lisaks oli mul eile murdepunkt Marviniga. Suutsime on 7 tunniga kahekesi astuda üle piirist "Olen su uus aupair ja püüame olla mõlemad viisakad ja tublid" ja nüüd on palju omam tunne. Keelega läheb ka vaikselt juba paremini - arusaamise koha pealt muidugi, ma ei tea, miks see sõnavara mul niiiiii väike on. Okei, tean, sest ma pole väga sõnu õppinud, aga siiski tahaks juba rohkem osata.
Rääkides keelest - pidin eile minema esimesse keeletundi, ei läinud. Sabinal oli tööl kiire ja ta unustas sinna helistada :D Tal oli väga piinlik ja ütles, et teeb seda täna kohe kindlasti :) Ja Elisa tuleb ka Darmstadti keeltekooli - panustame sellele, et äkki satume ühte gruppi - oleks tore.
Meil oli siin väga suurejooneline Halloween - pühapäeval olid vahetpidamata ukse taga trick or treat'ijad. Jagasime kõik kommid kodust ära - vähemalt läksid heategevusotstarbeks, mitte minu kõhtu, jess.
Ja eile õhtul käisime Marviniga ujumas ja peale seda otsustasime wiid mängida. Mina, vanaaegne inimene, polnud seda kunagi varem mänginud ja appppppi, see oli niiii väsitav :D Päriselt ka - ma olin õhtuks täitsa kutu, peale 2 tundi poksimist ja pesapalli. Marvinil oli vhmlt lõbus - ta peaaegu alati võitis ja sai mind õpetada :D Aga ma lubasin, et võtan end käsile ja muutun võitmatuks.
Lisaks teatas Sabina eelmine nädal, et vaatas tööl lennupakkumisi ja otsustas hoopis minna Hispaaniasse aastavahetuseks, sest Indoneesia läheb kalliks, arvestades, et ostame maja loodetavasti see kuu või hiljemalt jõuludeks. Ja lisaks, kuna ma palusin märtsi lõpus nädala vabaks, et minna Itaaliasse lauatama/puhkama, siis ta ostis nädalaks lennupiletid Dubaisse ja vaatab, mis seal Marviniga ette võtab :)) Pole paha!
Ja ma nüüd lõpetan ja hoian teid ikka kõigega kursis!

more and more alive

Milline iiimeline laupäeva hommik, kas pole? :) Meil siin on 12C ja päike - super! Eilne tööpäev möödus nii kiiresti, et ma ei teinudki MITTE MIDAGI. Nimelt läksin ma järele Marvinile kooli ja siis ta teatas, et tal pole kunagi midagi reedeti õppida ja et me jääks kooli mängima. Väljas oli 16C ja päike, loomulikult ma olin nõus. Mängisime siis tema ja veel 3 tüübiga kulli pool tundi ja siis tuli veel hunnik poisse ja nad otsustasid hakata jalkat mängima. Mis tähendas, et ma võisin niisama pingil puu all istuda ja mussi kuulata ja raamatut lugeda. Neil oli seal mingi minuvanune või veits vanem poiss, kes mängis nendega, ma ei saanud aru, miks ta seal oli või kes ta oli, aga ta oli igatahes väga armas ja tore :) Ja nii möödusidki 2h ja siis tuli juba Frank Marvinile järele. Olid nõus mu koju ära viskama, aga kuna oli niii imeline ilm, siis otsustasin jalutada - ja noh,esimene nv ka, mis mul ikka teha on :)) Tulin koju, tegin omale lõhesalatit ja otsustasin minna rattaga Langenit avastama - vedasingi ratta 4 korruselt alla ja kimasin tund aega ringi, niiiii mõnus oli. Sveitsis ju ei lubatud mul rattaga sõita - nautisin siis kohe 2 kuu eest. Ja need sakslased siin on nii kohutavalt viisakad, et see vajab harjumist - nad peatuvad igal pool ja kogu aeg, et mind üle tee lasta jne :) Ja siin on niii turvaline rattaga sõita, sest kõik arvestavad sellega ja on harjunud, mitte nagu eestis, kus elu igakord ohus on. Jõudsin koju just Sabinaga ühel ajal, jutustasime veits. Ja mul tuli meelde, et ta oli palunud, et eile koristaksime ära Marvini toa, aga Marvin ei jõudnudki eile koju ju - täiega vabandasin, et selle ära unustasin, aga Sabina ütles, et ma ei tohi vabandada kogu aeg kõige pärast - et tal hea meel, et olime väljas. See, kui oleksime istunud nii ilusa ilmaga toas ja koristanud, oleks isegi halvem olnud :)) Hurraaa, mu ägedale hostemale! Ja siis tsillisime suures toas, sõime jäätist ja rääkisime reisimisest ja vaatasime saksa telekat(ma tean, et see on kasulik, aga raskeee) Ja õhtul oli üllllatus postkastis - nimelt aupairid olid ühendust võtnud :)) Ja siis järsku läks kõik kuidagi kiiresti käima. Siin nimelt on niiii palju aupaire ja siis on meil siin mingi ühine suur ring :) Mis on ülikhuul! Täna õhtul on meil suur ühine Halloweeni pidu, kuhu ma väga minna ei taha, sest seal peab kandma kostüümi jne :D Aga sotsiaalne kohustus vist on. Päeval kell 2 on mul kohtumine veel 2 aupairiga - üks on Ungarist, teise kohta ma pole kindel, ta nimi on Olga, aga see keel, millest ta facebookis kirjutab, ei ole vene. Ma panustan Poola või Valgevene peale. Ja järgmine neljapäev on meil mingi suur bowlingu õhtu, kuhu kutsus mind üks Inglise tüdruk ja täna saatsid kirjad ka üks norra ja soome tüdruk, et ma ka tuleks kindlasti sinna :)) Seega, ma ei tea veel midagi, aga vähemalt miskit juba areneb, hurraaa!

Ja need pildid - ma luban, et varsti panen kohalikke pilte ka üles, aga ma sattusin eile mingile blogile, kus olid need. Appi, kui keegi kingiks mulle sellised kotid, oleks ma maailma kõige õnnelikum inimene - ÜLIÜLIlahedad :))

Ja nüüd lähen teen kiirkoristuse toas ja siis lähen esimest korda Frankfurti - hurraa!

hoopis teistsugune elu

Hei, nüüd kirjutan ma teile ühe väga positiivse blogi (ausõna, Mahl, usu, et mul ongi praegu kõik nii roosamanna :)) Ja sööstan teile ette niii mõnusa emotsiooniga laulu, millega kaasnevad kallistused ühele armsale blondile, kellelt laulu sain :)

Ja nüüd asja juurde... Mul on möödas 3 iseseisvat tööpäeva - mis on möödunud hmm, imehästi? Teisipäeval alustasin tööpäeva kell 3 :) Mis tähendas, et terve hommiku sain rahulikult kohvreid lahti pakkida, magada, üksi hommikusööki rõdul nautida ja lihtsalt OLLA. Kell 3 kooli jõudes oli mul total paanika, sest kartsin, et Marvin ei taha äkki minuga üksi olla - kus sa sellega, ta hüüdis üle terve koolihoovi mind ja jooksis mulle vastu - hurraa, algus lubab. Siis tuli sinna ka ta parim sõber Tommy, kes on vietnamist(Angelina parim sõbrants oli ka Vietnamist, oioi) ja nad otsustasid, et veedavad järgnevad poolteist tundi videopoes koos tommy emaga, kui ma nõus olen. No ma ju ei saa öelda esimese asjana lapsega kahekesi olles, et ma ei luba :) ofc ma lubasin! Ja jalutasin ise imelise päiksepaistelise ilmaga koju tagasi. Marvin tuli koju pool 5 ja siis me mängisime uno kaarte mingi tunni, siis tegin meile suppi ja oligi päev läbi- jeei. Ja eile oli pikk päev meil, mis aga läks ülikiiresti - nimelt otsustasime Marviniga minna ujuma ja veetsime 2 tundi ujulas hüppekatest hüpates, funfunfun! Ja Marvin ujub nii hästi, et täitsa lõpp, seal 50m bassein, ujus seda pikkust nagu midagi ja samal ajal rääkis minuga juttu ka veel! Olin väga üllatunud! Ja koju tulles otsustasime Monopoly ralli teha, tal siin laste monopoly, mis on nii lihtne, hehe. Ja siis juba helistaski Frank ja päev taas läbi. Eile õhtul jutustasin Sabinaga pikemalt - no ta on niiiii tore! Ja ta kiitis mind väga, et Marvin oli öelnud, et meil nii tore koos ja et talle meeldib, et ta saab mind aidata ja mulle keelt õpetada. Eelmine au pair polevat ka keelt osanud ja see olevat Marvinit pigem närvi ajanud. Ja rääkisin eilsest ujumist Sabinale - ta oli nii happy, et me actually midagi teeme ja ei istu niisama päev läbi kodus. Heh, never again :)) Ja täna mängisime korvpalli tunnikese ja siis tuli Tommy meile külla ja tüübid otsustasid 2h rahulikult Marvini toas mängida - kui tore! Ja siin peres see värk, et Sabina ütles, et kui Marvinil sõber külas, siis lihtsalt oleksin kodus olemas, kui miskit juhtuma peaks, aga üldiselt saavad nad kahekesi kõigega hakkama ja ma võin raamatut lugeda või teha misiganes. Ja nii ma lugesingi raamatut ja mõtlesin, et elu on ilus. Homme on mul 3 tundi tööd ja that's it! Ja homme õhtul pole Marvinit ka, seega uurin Sabinalt, et mis ta mõtleb elust ja äkki teeme miskit koos, sest ma tahaks küll kuskile minna, midagi teha, aga sõpru leida veel ei viitsi!

Nii ongi - ilus elu! Ja 12-14 november teen oma esimese Saksamaa tripi - nimelt Hannoveri nädalalõpp Kaire juures, hurraa!

christmas time!

Sõbrad, mul on jõulutunne! Päriselt! Vägaväga, mis siis, et väljas on päike ja 14C. Ikkagi on - nimelt sõin ma täna oma esimese jõulumaitselise mandariini ja kuulan jõululaule arvutist, jube äge! Ja eile õhtul vaatasime Sabinaga kohalikku x-faktorit(talendisaadet) ja reklaamipausi ajal tuli vana hea coca-cola jõulureklaam, jepiiii!
Rääkimata sellest, et eile shoppamas käies on toidupoed täis Lindt'i ja Milka jõulukalendreid ja kaubanduskeskused täis kuusevanikuid ja punaseid küünlaid.

PS! Leidsin saksa telekanali, mis laseb vanu häid filme 24/7. Sealt tuleb alati, kas Audrey Hepburni filme või Dirty Dancing või Helisev Muusika vms - ÜLIHEA!

Ja video siis lemmarjõulufilmist(mida me, emme, 24 raudselt vaatame, onju?!) :)

lühike, kuid informatiivne

Hallo,

minu uued andmed üleskirjutamiseks ja meeldejätmiseks:

aadress: Goethestrasse 78, 63225 Langen, Germany
PS! Palun kindlasti märkida ümbrikule vhmlt minu perek.nimi, sest meil kortermaja ja perek.nime järgi leiavad õige postkasti :)

Tel.nr: +49177 5523897

Täna oli mul heaaaa päev! Sain elamisloa, telnr-i ja pangakonto, parampampaaa. Lisaks sõime hommikusööki maailma kõige värskemate saiadega pagariäris ja jõin imehead mangoteed. Päev läks mööda nii kiiresti, et arugi ei saanud. Sain vaid paar head uudist, jee! Esiteks, Sabina läheb 11-19 november Küprosele ja Marvin läheb õhtuteks isa juurde - seega mul iga päev megalühikesed tööpäevad ja õhtud/ööd/hommikud täiiiiesti vabad! Teiseks, Marvinil hakkab kokandus reedeti peale kooli, mis teeb mu tööpäeva max 1-tunniseks, aga vb üldse vabaks :)
Kolmandaks on kauaoodatud jõulu-uudis: TRIINU ON EESTIS 23.12 - 9.01 :) piletid isegi olemas ja kõik superluks!

Ja homsest alustan ma siis esimest korda omapäi! Hoidke pöialt!

ja uus algus, LÄKS!

Nonii...olengi nüüd ilusti uues kohas kohal. Vanast kodust äratulemise juures oli kurb ainult see, et Angelina jäi nutma ja JJ ei saanud ära, et mismõttes ma lähen?! Meie vestlus:
T: I must go now, I'll miss u!
JJ: okay, when do u come back?
T: I don't, I'm sorry!
JJ: I knooow that u don't. but Triinu, when will I see u again?
T: You won't, sweetie. I am moving away.
JJ: But ur room is here, u live here.
T: I lived here, now I live somewhere else.
JJ: Do I move too? awesome! where?
T: No, u stay here. I move alone.
JJ: Okay, so when do u come back to us?

Siis andsin alla, sest muidu oleks bussist maha jäänd. Aga jah - see oli ainus kurb hetk. Ei olnud kurb Andrele tsau öelda ega kurb, et viimast korda sealt majast välja astun. Rõõmus ka ei olnud. Ilmselt olid emotsioonid kõik otsas. Sõitsin siis bussi ja kahe rongiga siia Frankfurti, mis oli veits kohutav, sest mul oli suuuuuur ja raske kohver, raske spordikott ja suur seljakott, mis ei olnud ka maailma kõige kergem. Aga ma jõudsin kohalee :) Ja rongijaamas ootasid mind Sabina ja Marvin :)) Ja sealt edasi läks kõik juba paremaks. Kui Sabina mu asju nägi, ütles ta, et pole kindel, kas asjad ära mahuvad autosse :D Muutusin murelikuks ja autoni jõudes sain murest aru - tal on BMW kabriolett 2 uksega ja sinna tõesti ei mahu palju :D ja lõpuks saime spordikotti ära mahutatud ja oli tunne, et kohver tuleb taksoga järele, for real :D Ja siis avastasime, et vb saame selle Marvini kõrvale toppida tahaistmele, mis oli küll piisavalt väike, et pidada seda üheks istmeks(mitte kolmeks, nagu tavaliselt taga on). Ja tagauksi pole - see oli uskumatu seiklus ja kui me ta lõpuks sisse saime, oli tunne, et me oleme juba lähedasemad selle seikluse tõttu :D Ja siis kimasime 180-190 km/h kodu poole - mu elu kiireim autosõit ilmselt. Ja jõudes maja ette teatas Sabina, et elavad kortermaja katusekorteris ja loooomulikult pole neil lifti :D Ja siis pidin oma asju üles hakkama tassima :D Ei olnud lihtne, aga hakkama saime. Õhtul mõtlesime minna välja sööma, aga siis oli kell juba 7-pool 8 ja me ei hakanud minema, sest täna läksime niikuinii brunchile välja ja siis tellisime hoopis koju pitsat-pastat itaaliakast ja jube mõnus oli. Plus superhea uudis oli see, et ma saan siinsete inimeste jutust lausa midagi aru. Mitte nagu sveitsis, kus ma tabasin üksikuid sõnu. Kuid mul kahjuks ikka see seis, et pean kuulama, et aru saada. Kui kaasa ei mõtle, siis ikka suht keeruline midagi mõista. Seega, kuulmisest ei piisa, kuulata vaja.
Eile ma vajusin juba 9 magama, sest reedene lahkumispidu läks veidi pikale, jõudsin koju pool 10 hommikul, hehe. Ja täna hommikul äratuskellaga 10.30 üles ja brunchileee, kõrvallinna. Nemad loomulikult tellisid omale kõik croissantid moosiga ja mina olin taaskord ainus, kes tellis sinki ja juustu :D Selle moosisaia traditsiooniga ikka ei suuda veel harjuda. Ja seal käis Frank ka - Marvini isa, kes ei ela meiega koos. Ema -isa saavad ikka ülihästi omavahel läbi ja kogu aeg mõnitasid üksteist, isegi mina sain aru :) Ja peale seda jalutasime linna peal, kus Marvin tsillis isaga peamiselt ja mina rääkisin Sabinaga. Igast häid asju avastasin :D Ntks - talle meeldib täiega reisida ja mitte just nii turistidena, et ööbime kallites hotellides, mis on üle maailma ühesugused ja süüa igal pool alati pitsat v friikartuleid v caesari salatit, vaid just nii nagu mulle meeldib - ööbida pisikestes kohalikes kohtades ja tutvuda kultuuriga süües kohalikke asju ja rääkides kohalikega. See aasta ta vist läheb jõuludeks-aastavahetuseks Indioneesiasse seljakotiga, khuuul. Aga vb see lükkub järg aastaks, sest nimelt hakkame me veebruaris kolima :) Praegu otsime maja Langenis, aga millegipärast on siinsed majad kallimad kui Frankfurdis. Seega, vb kolime hoopis Frankfurti. Ja kui leiame mingi ideaalse kalli maja, siis reis lükkub tal. Ja peale jalutuskäiku läks Frank koju ja meie läksime Sabina vanematele külla, seal pakuti palju Milka shokolaadi ja teed-kohvi. Mina mängisin enamik aega Marviniga legodega, et vältida vestlusi, millest ma midagi aru ei saa.
Homme läheb Marvin kooli ja õnneks Sabina on kodus - seega meil paberimäärimispäev - tööviisa, pangakonto, tel.nr, koolivõimalused jne. Ja teisipäevast läheb Sabina tagasi tööle ja mind visatakse suht külma vette. Õnneks pole see pikk päev - vaid 3h, jeps. Endalegi tundub uskumatu, et nii lühike saab tööpäev olla. Kolmapäev-neljapäev töötan 5h päevas, reedel ka 3h ja esmaspäeviti on pikk päev - 6,5h. Hehe, näete, polegi hullu. Ja sel aastal avati Langenis väga suur ja uhke hoone - 2 in 1. Nimelt, raamatukogu ja spordikompleks ujulaga. Sooooo, awesome! Ja see mu kõrvaltänaval, 2 minti jalutamist. Ja kuna mu tööpäevad ei hakka enne 12 kunagi ja mõnikord kell 3, siis oleks suht ideaalne hommikuti ujumas käia ntks. Sest ma ju elan taas odaval maal - kord ujumas on 2 euri, 10 korra kaart 12 euri. Hehe! Ja kool siin Langenis - järgmine kursus hakkab alles veebruaris, seega ilmselt hakkan Darmstadtis käima koolis, Sabina sõnul 10 minti autoga :D Minu autosõidu puhul siiski pigem 20-25, ma usun, aga see pole midagi.
Nüüd ma lõpetan ja lähen perega jutustama. Ja hoian teid uudistega kursis, promise!

starting twenties

Heihoo, ma nüüd räägin teile veidi kiirelt ja oma eelmisest töönädalast ja siis veidi iiiiiimelisest nädalavahetusest. Ja kui siis ei ole ikka veel käed väsinud, siis ka puhkusest. Ja nüüd algusest..

Nimelt, kõige pealt tänusõnad - AITÄH teile! Ma sain uskumatult palju toetuskirju, smse, jutte jne. Te olete niiiiii armsad ja mõistvad olnud, et mu keeruline aeg ei tundugi enam nii keeruline. Ja et te kõik olemas olite - keda veel elult tahta?!
Igatahes, mu olukord ja meeleolu on paremad kui eelmine kord ja üldse. Eelmine nädal, kui leppisin B-ga kokku, et töötan 2 nädalat, otsustasin kõik halva energia kõrvale panna ja keskenduda sellele, et lastega võimalikult mõnusalt aega veeta ja seda me ka tegime. Esmaspäeval käisime piiikal rattamatkal/piknikul lastega. Teisipäeval trippisime Zugis(linn, kus ma polnud varem käinud). Kolmapäeval ee...ahjaa, käisime lastega mingis käsitööringis, mis oli niiiiiiiiii tore. Ma kujutasin ette, kuidas ma pean joonistama ja valasin juba ette pisaraid, teades, et sellest hullem oleks vaid lauluringi minek, aga õnneks ei pidand ma midagi joonistama, vaid aint värvima ja kleepima, hurraa! Ja neljapäeval pidime tegema pipi pikksuka päeva, aga siis tulid naabrilapsed ka külla ja otsustasime teha taaskord kaunite kunstide ringi - nimelt läheneb Halloween ja tegime plakateid ustele, jepikajei. Reedene päev läks lennates - veits puslesid ja õues kiire jalutus ja siis lastele pipi film peale ja ise Amsterdami poole sättimaaaa!








Amsterdam, appppppi, see oli niiiiii äge! Päriselt, inimesed! Reedel lendasin sinna - reis ise oli kohutav. Buss, rong, rong, lennuk, rong, buss oli teekond Marko juurde :) Aga seal oli niiiiii tore. Rääkida eesti keeles Marko ja Hendrikuga, kuid vaid korraks - ülejäänd seltskonnaga rääkisime kogu aeg inglise keeles ja viisakusest ka omavahel. Ja õhtu arenedes suhtlesime ka saksa keeles osaliselt, sest seltskonnast vist rohkem kui pooled oskasid ka saksa keelt. Seega, tsillisime Marko korteris, mis oli klassikaline poiste tudengite korter - sassis, toidust tühi ja õllepurkidega laudadel, aga olles selle juures äärmiselt kodune. Sinna kogunes inimesi igast maailma nurgast - Marko toakaaslased Pakistanist ja Saksamaalt, poisid Inglismaalt, Hollandist, USAst, Siberist, tüdrukud USAst ja ma ei mäleta, kust veel. Ja kõik olid nii toredad, targad, intelligentsed ja põnevad inimesed. See õhtu läks hästi pikale ja öösel lauldi mulle sünnipäevalaule eri keeltes jne :) Hurraa! Öösel vajusime Marko juurde magama ja laupäeval kohtusin emmega Amsterdamist, hurraa! Niiiii tore - veetsime ideaalse tüdrukute nädalavahetuse suurlinnas - shoppasime, külastasime imelist Rijksimuuseumi, jõime kohvi Starbucksis ja õhtustasime pikalt Argentiina restoranis punase veiniga. Mu nädalavahetus oli imeline - äge oli see, et selline tunne oli, et jätkasin täpselt seal, kus pooleli jätsin suvel eesti inimestega! SUPER! Ja totaalselt kadus mure, et mis aasta pärast on või ei ole - usun,et on kõik, mis olema peab!

Ja nüüd mu tänude lõik - nagu iga raamatu lõpus. Mu sünnipäev oli imeline just tänu teile. Seega, suuuuuured tänud Maarjale, Maarjale, Anneliisile, Kaisale, Liinale, Natalile, Maritile, Kerstile ja Markusele paki eest Eestist. Aitäh Britule ja muule perele kaardi eest ja vanaemale-vanaisale ja Maritile kingi eest ja tänud kõnede eest, laulude eest, joonistuste eest, luuletuste eest, postkaartide eest, sms-de eest ja kõigi muude õnnesoovide eest. Te tegite mu päeva niiiiiiiii ilusaks, et te ei kujuta ettegi - küsige Markolt või emmelt, kuidas ma kuulutasin kogu aeg, et mul on maaaaailma parimad sõbrad. AITÄH!
Eraldi lähen reedel tänama Andreat, kes korraldas mulle laupäevaks peo siin Badenis, teadmata, et ma minema sõidan. Minu viga - aga uskumatult armas temast!

Ja nüüd olen ma veetnud tunde arvuti taga ja saanud hakkama lühikese blogiga, heh. Ma siiski plaanin veel see nädal ka puhkuse blogi ära teha, et Saksamaale kolides oleks puhas leht :)

Ja 3,5h tööpäeva veel siin- hurraa!

saladused vol1

Hei,

ma ei ole miljontriljon aastat kirjutanud, kuigi ütlesin, et hoian teid puhkuse ajal rohkem kursis. Tühjagi! Andke andeks, ma teen kunagi blogi oma puhkusest. Kunagi lähitulevikus.

See blogi on aga hoopis millestki muust - minu saladusest, millest te ei ole väga midagi kuulnud. Nimelt - mu elu perega ei ole päris lobisemine Eva Mendesega, basseini ääres päevitamine ja olla jumaldatud kõigi poolt :)) Siiski oli meil ikka väääääga palju arusaamatusi juba algusest, nimelt on neil täiesti teised prioriteedid kui mul ja üldse. Aga eks algul ajan ma alati kõik arusaamatused enda kaela - uus keskkond jne, aga neid asju aina kogunes ja kogunes. Kuigi olgem ausad - rääkisin ju teilegi, et töötan hullult. Algul 40h nädalas, siis 50 ja nüüd olid hullemad nädalad 75h nädalas ja leebemad vaid 60+h nädalas. Mis tegelt tähendas seda, et kui ma üritasin reedeti kuskile peale kooli välja minna, siis see kukkus alati haledalt läbi, sest ma lihtsalt magasin püstijalu. Ja siis nüüdseks on mul juba ikka mõnus suurem tutvusringkond siin ja rääkisin teistele au pairidele oma elust, nad vaatasid mind kui juhmi ja küsisid, et mismõttes see võimalik on, kui sveitsi reeglid lubavad 25-30h tunnis töötada?! MIna muidugi seda ei teadnud ja nii ma otsisingi välja oma lepingu ja sveitsi tööreeglid ja sain aru, et olen siin vägaväga üle töötanud. Plus mõjutasid mu meeleolu ja otsust ka faktid nagu, et pere ütles, et olen pereliige ja igale poole teretulnud - no see, et nad mind Küprosele ei võtnud on okei, aga et nad paluvad, et ma õhtuti ei oleks suures toas, vaid oleks oma toas ja et kui nv-l neil külalised on, siis ma võin käia süüa võtmas nende laualt, aga sööks lastega v köögis üksinda...no ma ei tea. Igatahes, pere palus mul kogu aeg aina enam ja enam teha ja mina, kes ma ei ole väga enda eest seisja, te teate, tegin ka kõike alandlikult. Kuni eelmise reedeni...
Nimelt tuli Bridget kööki hommikul 9 paiku, kus ma lugesin raamatut. Olin saatnud Angelina kooli, nõudepesumasina tühjendanud, pesu kuivamast kokku lappinud ja JJ-le ja emale laua katnud juba. Ja ema läks täiiiiesti endast välja, et ma töö ajast raamatut loen ja midagi ei tee. Ja siis meil oli esimene suuuuuur tüli, kus mina 20 minutit nutsin ja kuulasin laulu, et ma olen kohutav au pair ja et nad ei vaheta mind vaid selleks välja, et neil pole aega, et uut leida. Ja see lõppes ilma tulemuseta. Järgmine hommik lendasid nad minema ja jäin nädalaks üksi koju. Olin siis otsustanud, et on aeg peret vahetada. Sest ei ole mõtet kolida teise riiki lootusega, et elu on ilus ja tegelt olla tuhkatriinu. Minu ekstreemsamad hetked siin on olnud need, kui küürin nelja käpukil vannitoapõrandat ja B ütleb, et tal vaja oma asju teha ja et hoiaks JJ-l silma peal ja siis terve küürimise ajal ratsutab JJ mul seljas, for real. Igatahes, panin siis uuesti kuulutuse üles lapsehoidjate lehele ja pakkumisi tuli kui seeni peale vihma. Puhkuse ajal oli mul siis igapäevane ülesanne peredega rääkimine/skaipimine/külastamine. Ja nii lõpuks jäingi pidama kahe üliiiiitoreda pere juurde :) Üks neist elab Zürichis, mis oleks superluks, sest mul siin juba oma seltskond jne. Ja pere oli ülitore - prantslased oma 3a tütrekesega, käisin külas neil, niiiiiii nunnu oli. Ja teine on Saksamaal Langenis, Frankfurti eeslinnas. Üksikema 8a pojaga. Ema on 31a ja käib teatris ja loeb raamatuid ja on tark ja ilus. Ja nii mina oma otsustamisvõimega pidasin see nädalavahetus endaga suuuuuri sisevõitlusi, mida teha. Mõlemad pered tahavad, et töötaksin 30h nädalas, saaksin auto kasutada(Saksamaal enda oma, Zürichis küll ühe vanemate oma, sest ema töötab kodust, aga siiski ka enda tegudeks) ja üldse oli kõik super. Nii - aga ma siis otsustasin ära - lähen Saksamaale, ma ei tea, miks ma alati valin enda jaoks keerulisema variandi - alustada taaskord nullist ja ilma sõpradeta. Vist on nii huvitavam :) Saksa emaga oli esimesest vestlusest peale hästi hea sisetunne - kohe parem kui siin alguses. Ja sealse kasuks räägivad veel faktid, et poeg oskab vaid saksa keelt, mis tähendab, et jõulude ajal eestis ilmselt oskan juba vabalt deutschi kõigiga puhuda - soooo excited! Ja seal ei pea ühtegi kodutööd tegema - koristamine, pesupesemine, söögitegemine - kõik on ema peal, whoopwhoop! Plus ema reisib palju ja ma teretulnud ühinema - Pariis, Sveits ja Põhja-Itaalia ta lemmikud pika nv linnad :) Plus München, kus tal suguvõsa elab - ma wellllcome ühinema(vahemärkus - jah, ema õnneks räägib inglise keelt, päris pea ees ka ei hüppa :)) Ja seal mul täitsa oma auto ja keeltekooli saan võtta iga hommiku, kui tahan ja 25 minti on autoga frankfurti kesklinna, aga lihtsam sinna minna rongiga indeed, parkimine jne, you know :) Ja pere on hästi flexible - võin saada palju puhkust, kui tahan. Kindel lubadus on nüüdseks 2 nädalat jõulude ajal eestis ja märtsi lõpust nädal Alpides, jeei! Et - uue pere pärast väga hea meel, tundub super. Plus Saksamaal see ka parem, et seal igal tänaval vähemalt paar au pairi - rohkem uusi noori, pole paha! Ja ema ütles, et töötundides 30h nädalas tööd, aga tegelikult eelmine au pair ei pidanud kunagi rohkem kui 24-25h nädalas töötama :) Ja et võin leida teise töö kõrvale, kui tahan. Aga Marvini koolis on hommikuti mingi 2-5a lasterühm, kelle vanemad välismaalased ja õpivad koolis saksa keelt. Saaksin sinna appi minna, et saada oioioi - kui häid tutvusi :) Kõlab funilt!

Kahjuks ei saa ma küll öelda, et mu elu siin on viimased paar päeva olnud lust ja lillepidu. Nimelt, pere võttis mu uudist oodatust halvemini - paaaaalju halvemini. Pidin kuulama rahulikult 20 minti sõimu ja süüdistusi mu töö ja isiksuse pihta jne. Ma ei hakka seda pikemalt kirjeldama, aga olukord on vägaväga halb. Ja ma tahaks siit perest nii kiiresti lahkuda ku võimalik, aga kahjuks 2 nädalat pean olema. Noh, eks arvestades mu töötunde ja muud jama võiksin ka kohe koju jalutada, aga lapsed ju mul siin niiiii armsad ja nunnud, et ei taha neid siia jätta üksi või kellegi võõraga. Seega, olen vapper ja pean vastu. Vaid 9 tööpäeva veel!

Basel!

Hei, kallid! Nüüd teen ma midagi esmakordset - nimelt pühendan terrrrve postituse ühele päevale. Ütleks, et kahtluseta ilusaimale päevale siin ilusas riigis. Hommik algas rahulikult ja mina olin täitsa veendunud, et pidzaamast ma ei välju terve päeva. Kuni üks hetk hakkas päike väga eredalt aknast silma paistma ja see tundus justkui märk. Niisiis tegin mina lahti Google'i ja mõtlesin, et uurin, mis toimub täna Baselis ja Luzernis. Äkki on miskit põnevat. Ja Baseli lehest ma kaugemale ei jõudnud, sest avades selle lehe olin ma veendunud, kus ma oma päeva veedan. Kiire kõne Olale, kes kahjuks ei saanud ühineda, sest on endiselt rahatu ja dokumenditu. Viskasin kotti õuna, pudeli vett, kaamera, raamatu ja rahakoti ja panin punuma. Jõudsin ilusti rongile, hurraa. Nüüd kiidulaul siinsetele rongijaamadele ja rongidele - I-ME-LI-NE! Eestis ikka totaalselt puudub rongisüsteem siinsega võrreldes. Kõik on täpne, ilus, puhas ja noh, loomulikult ka kallis. Ma pean küll möönma, et Tartu rongi viimane vagun - see retro oma - on mõnusama auraga, aga see on ka kõik. Jõudsin siis mina 55 minutiga Baselisse. Rongist välja astudes näitas linna kraadiklaas 24C ja päike paistis endiselt silma. Mul ei olnud ühtegi Baseli linnakaarti ega mingit plaani, mida teha. Ma jõudsin sinna kell pool 2 ja oma uhke Gleis 7 kaardiga, sain 19.13 rongiga tasuta tagasi tulla - seega 5,5h aega. Enne olin guugeldades teada saanud, et linnas on Andy Warholi näitus. Seega, hakkasin kõndima kesklinna suunas, et sealt leida kunstimuuseum. Jõudes kesklinna suhtlesin kahe tüdrukuga (enda arust) täiesti vabas saksa keeles ja nad juhatasidki mu kunstimuuseumi. Pilet maksab seal 26 chf-i, püha jumal. Mul läks kohe tuju kurvaks, aga läksin küsima, et ega ma mingit soodustust ei saa äkki :D et noor või välismaalane või oma rongipileti diiliga vms :D - tädi küsis, et vana ma olen - ja hurraa - alla 20a saavad 5 chf-ga sisse! Ma olin ikka uskumatult tänulik. Ei tea, kas siuke diil tegelt ka olemas oli või mõtles ta selle minu jaoks välja...
Igatahes, läksin ma siis näitusele. Endal hing täis uhkust, et ennast kodust välja vedasin ja veel siia ilusasse kohta kohale tulin. Näitus oli niiiii hea - meeletu kultuurisüst, värskendav ja kirju. Üldse mitte pikk ka - ei jõudnudki ära väsida enne, kui olin juba viimase maali ees oma 3D prillidega. Warholi teosed olid toodud kohale üle maailma - NYst Metropolitanist ja MoMAst, SF kunstimuuseumist, Jaapanist, Pittsburghist, kus on Warholi isiku muuseum jne. Peale muuseumi jalutasin rahulikult välja sealt ja jäin sinna sisehoovi veits ajaks istuma, jõin oma vett ja vaatasin purskkaevu ääres mängivaid lapsi - nii nunnud! Sealt edasi mõtlesin minna jalutada vanalinnas. Tuikusin siis väga aeglaselt mööda tänavaid nagu Jaapani turist, kui silma jäi lahtine uks, täiesti mittemidagiütlev. Ja läksin piilusin sisse. Kaugemalt paistis valgus ja rohkem rahvast, läksin uudistama, mis mul ikka kaotada on! Tuli välja, et see on kirik. Selline ülinunnu. Ma praegu küll siin mõtlen, et ilmselt kirik ei ole õige sõna, aga ma ei tea, mis on, sest seal polnud kuskil mingeid silte, mis midagi seletaks. Aga seal oli see nunnu sisehoov, nagu "Heliseva muusika" filmis, kus perekond von Trapp end lõpus peidab. Näete, tegin pilti ka. Piltidega on üldiselt nüüd selline lugu, et ma väga truult ja kohusetundlikult pildistasin iga nurgatagust, et emotsioone teiega jagada. Aga nüüd minu vaimustunud meel ei taha väga neid pilte üles panna, sest need kohad olid niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusad ja pilt jätab neist mulje kui lihtsalt kenadest kohtadest. See on ilmselge liigategemine Baselile. Seega - ma annan teile aimdust sest linnast, aga tulge ise kaema, ma luban, et te ei pettu. Igatahes, veetsin ma siin usun, et vähemalt pool tundi kirikus kolades ja piiludes KÕIKIDESSE nurgatagustesse. Kirikust edasi jõudsin vist linna kõige kõrgemasse punkti, kust oli miljoni dollari vaade. Nii ma seal siis istusin ja kuulasin Moulin Rouge soundtracki ja mõtlesin, et kõik on ilus! Seal sain tuttavaks kahe poisiga, kes mu kõrval istusid ja siis teatasin neile, et mul on veel 3h linnas aega ja soovitagu, mida teha. Nii nad veits rääkisid mulle ja näitasid suuna kätte - hakkasin siis mina taaskord kõndima. Teele jäi ette üks Starbucks, kust ostsin Caramelli jääcappuccino, mis oli küll väga hea, kuid siiski mitte väärt 8.60 chf-i, mis teatavasti on umbes täpselt 100 kr. Aga see isegi ei teinud mind kurvaks, sest linn oli nii mõnus. Jalutasin siis jalakäijate tänaval, kus loomulikult olid kõik kohad suletud - ood sulle, pühapäev! Ja jõudsin hoogsalt välja teisele poole Rheini jõge, ahjaa, selle linna jaotab pooleks Rheini jõgi. Seda ma vist varem ei maininud. Ja teine pool oli veel ideaalsem - ta oli täpselt selline, nagu ma teeks ühe linna, kui ma peaks millegipärast ise linna ehitama. Noored istusid jõe ääres jalad vees ja lugesid raamatuid. Inimesed sõitsid ratastega ringi ja naeratasid kõik üksteisele. Pensionärid jalutasid käest kinni ühest kohvikust teise. Kõik oli paigas ja miski polnud ülearune. Siis otsustasin ma, et see on ideaalne koht süüa ära oma õun ja otsisin pikalt omale pinki. Jeee, lõpuks leidsin täitsa oma pingi. Närisin seal oma õuna ja vaatasin inimesi - ma kinnitan teile, et see oli põnevam, kui tundub( ja väga kindlasti põnevam kui enamik filme, mis telekast tulevad). Peale poolt tundi otsustasin edasi jalutada, sest mul oli tunne, et niii ilus linn, siis pean ju kõik emotsioonid igast tänavast endasse ahmima, pole aega raisata. Jalutasin veel paar kvartalit edasi mööda jõeäärt. Mingi hetk jõudsin Pargi juurde. See oli maailma kõige nunnum park, siis otsustasin, et mida ma ikka otsin edasi, kui siin on kõik nii nagu olema peab. Ja seal mängis üks poiss kitarri(näete, isegi see on pildil näha) ja siis istusin tema kõrvale. Esimesed 20 minutit ma ainult kuulasin teda mängimas ja siis otsisin raamatu ja hakkasin seda lugema. Ja nii möödusid ma arvan, et tund või kaks. Siis lõpetas poiss mängimise, ütles mulle aitäh(ja ma isegi ei tea, mille eest - võib olla vaikuses kuulamise) ja kõndis minema. Tundus, et ka mul on aeg liikuma hakata. Sättisin siis end taas rongijaama poole, mis muideks oli üliarmas ja suur - näete, viimane pilt. Teele jäi taas Starbucks ja kuna mul oli aega veel tund, siis ostsin sealt kõige suurema piparmündi tee ja istusin õue päikese kätte seda jooma. Joonud ära oma peaaegu kannutäie teed, hakkasin liikuma aeglaselt rongijaama. Kui järsku märkasin, et mingi pood on lahti. Läksin piiluma, et mis pood see selline on, kes pühap õhtul avatud on. Ja arvake ära, mis pood see oli - raamatupood! Peavõit! Astusin sisse ja see oli see ideaalne raamatupood, kus mina for sure kavatsen mingi perioodi oma elust töötada - pisike, lõhnas vanade raamatude järele ja ma olen täiesti veendunud, et see oli kindla külastajaskonnaga. Oh, ma armastan selliseid pisikesi hingega raamatupoode! Ja nii ma jäingi sinna viimse minutini, et ikka jõuda rongile. Ja mul on nimelt see mure, et raamatupood on koht, kust ma PEAN alati midagigi ostma. Seekord olin ma muidugi puruvaene, sest kõik mu säästud olid läinud 100kr kohvi peale, aga ma ei saanud tühjade kätega poest lahkuda. Ja õnneks leidsin ma sealt maailma kõige kihvtima järjehoidja, mis küll maksis järjehoidja kohta hingehinda, aga oli seda väärt. Ja kuna ma loen praegu endiselt VÄGA head raamatut, siis oli see raamat väärt ka ilusat järjehoidjat. Peale seda ostu sain lahkuda sealt poest kergema südamega ja lubasin saksa keeles müüjale, et ma tulen sinna tagasi, sest mulle nii väga meeldib see raamatupood - tädi naeratas ja ütles, et olen väga oodatud. Niisiis jooksin ma rongile ja alustasin tagasiteed kodu poole. Istudes rongis teisel korrusel ja kuulates endiselt head muusikat. Suurepärane päev!

Kokkuvõttes - see linn on üks mu lemmikuid ja ületab muid ilusaid ja kuulsaid linnu, kus olen käinud. Igapidi on ta üle Pariisist, Veneetsiast, Londonist, Prahast ja neist muudest alati-minu-topis-olnud linnadest. New Yorki ma ei ütleks, et ta just lööb, aga konkurentsi pakub kindlasti :) Kuigi on täiesti öö ja päev tollega. Ma ei tea, kas keegi teist on käinud Prantsusmaal Annecy linnas, aga atmosfäär Baselis on võrreldav sellega, hurraa!

võta aega, et nautida

Pildid - eelmine nädalavahetus issiga Badenis. Ronisime väga vana kindluse otsa, mis pärit 11 sajandist ja kust on imeilus vaade Badenile, hurraa.
Nii, sõbrad, nüüd algas mul puhkus. Kohe päris ametlikult. Eile õhtul töölt vabanedes oli selline kergendus, et pidin tükk aega ennast ilusaks tegema enne, kui sain kooli minna. Pean häbiga tunnistama, et jäin koju liiga kauaks küüsi värvima ja seega jäin ka kooli hiljaks. Jäin ilma tunnikontrollist, kus pidime 30 riideeset teadma saksa keeles koos artikli ja mitmusega. Kuna töötasin kolmapäeval 9ni ja neljapäeval 8ni ja peale seda skaipisin korra ja siis jäin kohe magama, siis polnud ma niikuinii liiga ettevalmistunud tunniks ja ei tundnud tunnikontrollist väga puudust. Küll aga näris mu hinge kohusetunne piisavalt, et täna hommikul kõik 42 riideeset selgeks õppida. Kas te üldse teadsite, et nii palju erinevaid esemeid on olemas?
Igatahes, algas puhkus! Läksime siis peale kooli eile Olaga välja ja kohtusime mingi poisiga, keda Ola teadis. Ta saab homme nimelt 21a ja peab täna Luzerni ooperis sünnat :D Ei, mitte ooperikülastus, vaid seal laval toimub pidu, väga kreisi värk. Ja siis oli meil plaan täna sinna Olaga minna õhtul, sest nimelt ohhoo - ostsin mina omale halb tax Pilet mit Gleich 7i, mis siis tähendab seda, et saan sveitsis kõigi rongipiletite hinnast pool alla ja õhtul 7st hommikul 5ni saan tasuta sõita :) olen väga uhke selle üle. Plus saan sõita austriasse ja saksamaale nii, et maksan vaid 75% hinnast, mis siin kallis riigis on muideks suur erinevus. Igatahes, et sõidame Olaga tasuta Luzerni ja nüüd Ola just smsis, et ta läks korra Zürichisse päevaks shoppama ja siin maailma kõige turvalisemas riigis varastati tal kotist ära rahakott. Uskumatu! Ja tal olid seal sees id kaart, pangakaart, 200 CHF-i, mis on 2200 kr ja Halb tax Pilet. Nende kõigi kinni panemine ja taastamine pluss raha kaotus läheb kokku rohkem maksma kui meil kuupalk on :( Eriti nõme! Ühesõnaga, nüüd on ta väga kurbvihane ja me ei lähe täna kuskile. Ja ma nüüd ei tea, kas sõidan tema juurde õhtuks Aarausse või jään koju, ilmselt ei viitsi täna kuskile minna. Ikkagi esimene õhtu/öö üksind ju - väga uhke tunne :) Ilmselt kokkan eesti toite, kuulan hästi kõvasti mussi ja tsillin niisama. Homme on meil siin kesk-euroopa päev, mis tähendab, et kõiiiik poed ja kohad on kinni.
Samas - mina olen siin nüüd elanud poolteist kuud onju ja kui küsite, kus ma reisinud olen, siis maigutan suud ja ei oskagi suurt midagi ette näidata. Tahan reisida - möönan, et rännukihk, mis tabab mind aastase reisi ajal, lõhnab inetu ahnitsemisele järele, kuid mul on tunne, et olen selle ikka väga ära teeninud.
Appi, teate, sõbrad, siin on maailma kõige ilusam ilm! Alpid paistavad niiiii selgelt ja tunduvad niiii lähedal, et ma ei saa aru, kuidas neid mõne ilmaga paista ei ole. IMELINE! Ja pere sõitis minema ja jättis mulle pudeli punast veini, et saaksin ilusti puhkust nautida.
Muide, isegi mina saan juba 2 nädala pärast 20 aastaseks! Mis on toreee....Andrea lubas mulle sünnapeo siin isegi korraldada, mis oleks küll tore :) Andrea, muideks, leidis omale töö siin just eile. Mis on übertore uudis, arvestades, et ta on lõpetanud Venezuelas ülikoolis hispaania keeles, et olla ajakirjanik ja nüüd saab juba peale 8 kuud siin elamist saksa keeles hakata kirjutama artikleid. Nii heaks tegi tuju. Aga veidi on kurb ka - sest tema oli see, kel on päevad alati vabad ja mina oma vabadel hetkedel sain alati Badenisse sõita olles kindel, et Andreal on aega, et juua üks tee ja rääkida üks jutt.
Veel sõpradest - on nimelt olemas facebookis ühendus Au Pairs in Switzerland, millega ka mina nüüd liitusin. Ja siis inimesed kirjutavad sinna, et kust nad pärit on ja kus elavad ja kellega kohtuda kus tahavad. Ja siis seal oli vähemalt 10 inimest, kes olid kirjutanud, et kas keegi tahaks nendega Zürichis ühe joogi teha ja siis tulin mina, kes ma ei ole kunagi armastanud korraldamist ja orgunnimist ja tulin välja ideega - miks nad kõik tahavad ükshaaval kokku saada? Teeme suurema ürituse ja kirjutasin siis neile. Inimesed olid enam kui õnnelikud - juba 6 inimest tulevad järgmine laupäev Zürichisse meiega kohtuma ja lisaks veel paar tükki kirjutasid mulle, et ei saa laup tulla, aga tahaks minuga niisama kokku saada ja üks isegi kirjutas, et paluda, kas ma sooviksin korraldada Genfis samasuguse ürituse :D Ja siin ma nüüd olen - korraldan mingit suuremat au pairide kohtumist Zürichis järgmine laupäev. Nii tore :) Selle kaudu leidsin ka ühe eesti tüdruku, kes elab Zürichi külje all - jeeee, Hemingway teadis, millest rääkis.(tõlge: autor vihjab lausele: "In every port in the world, at least one Estonian can be found") Seega, sõprade rindel läheb mul siin väga hästi.
Hetkel ma siis nüüd lõpetan, aga mul on teile vaid üks palve. Ma kirjutan teile siia nii sageli kui võimalik (ja nii sageli, kui mul midagi öelda on :)) ja minu palve - KALLID INIMESED, PALUN KIRJUTAGE MULLE KA. KAS VÕI ÜKS RIDA! KIRJUTAGE, KUIDAS TEIL LÄHEB, MIS TE TEINUD OLETE, MIS VIIMASEL PEOL JUHTUS, MIS RAAMATUT TE VIIMATI LUGESITE, MIS MULJE MU BLOGI JÄTAB, MILLAL TE MULLE KÜLLA SÕIDATE, MIS TE TÄNA SÕITE! KIRJUTAGE AINULT NATUKE JA MA LUBAN, ET MU PÄEV ON PALJU ILUSAM!

Teie väga tänulik,
Triinu

uuel nädalal uue hooga

Alustuseks pange siis see mängima ja kujutate veidi ette, milline meeleolu on minu toas. Mu hetke lemmiklaul, mida iTunes on sunnitud mängima hommikust õhtuni.
Ma ei ole veel viitsinud arvutisse tõmmata pilte fotokast sest nv-st, aga kui ma seda teen, siis näitan ka oma nv-d.
Reedel oli kool, mis oli üliäge, meil oli jällegi üks uus noor Helena Slovakkiast, äge. Peale kooli tsillisin veits Olaga ja tulin koju ära, magama! Ahjaa, ei, mitte magama. Nimelt, vaatasin ma see nv ära filmid "Before sunrise" ja "Before sunset". Appppi, niii head filmid. Noh, neile, kela on minuga sama filmimaitse :) Ja vaadake for sure selles järjekorras, muidu kaob mõte :D Igatahes, laupäeval sain Robertiga kokku ja siis käisime Badenis ja Zürichis. ÜLIÜLIÜLIhalb ilm oli. Kogu aeg sadas paduvihma ja tuul oleks peaaegu meid minema puhunud. Ja Zürichis olime ka kokku umbes tunni - otsisime Sturbucksi ja Subway, haha. Seega, mul nüüd ikka endiselt plaan minna puhkuse ajal Zürichisse, et seda ka korralikult näha ja linnuke kirja saada. Ja Bridget tuli laupäeval koju, jeeeee. Sõime tema auks Raclette'i, appi, mu kindel lemmiksöök. Ja siis pühapäeval ma õppisin hommikul saksa keelt ja siis tuli issi siia, jeee. Läksime talle lennujaama vastu ja siis tsillisime issiga terve päeva Badenis, täiega turistikas oli. Õhtul tulime siia ja sõime fondüüd ja mu pered ühinesid, kui äge! ahjaa, siis skypesime emme ja Britu ja vennaga ka. Täiega tore oli :D Kõik viiekesi koos! Eile ma töötasin, aga õnneks vaid kella 4ni ja siis läksime taas Badenisse, shoppasime ja tsillisime niisama. Mul on mingi veits halb tervis praegu, seega tulime suht vara tagasi. Täna sõime keskeuroopalikku hommikusööki, hehe ja siis ta kimas minema. Mul oli tööpäev nagu ikka. Nüüd on mul veel vaid 3 tööpäeva ja siis puhkuuuuuuuuus! Oh, ma nii ootan. Plaane juba nii palju, et kahju, et päevi nii vähe on. Ahjaa, siis tuleb pere reisilt tagasi ja siis mul vaid 2 päevane töönädal tuli välja, kui tore uudis :D Ja kuna Olal siis pere ära, siis ilmselt kolin nv-ks tema juurde, et Aaraus tsillida. Äge!
Nii, kuna ma nüüd rohkem trükkida ei jaksa, siis ma pöördun tagasi oma uue parima sõbra - "Eat, Pray, Love" raamatu juurde. IMELINE!
Seega, olge armsad ja ma püüan teid kursis hoida oma eluga, mis nüüd alles pihta hakkab :)